teisipäev, 13. august 2019

Euroopa Meistrivõistlused

Toimusid Hollandi linnas Alkmaaris. Sile, tehniline rada ja tavaliselt tuuline nagu Hollandis ikka. Seekord aga oli ikka väga tuuline. Puuoksad ja aiapiirded lendasid. Ilmateade näitas kollast hoiatust, et tuulehood on kuni 100 km/h. Stardipaika sõites raputas autot ikka mõnuga. Ma ütlen ausalt, et hakkasin tsipa kartma. Kui juba autot raputab nii, et mis siis veel rattaga sõita on. 
Eestlastest olin ainuke N-Eliidi stardis. Starti kutsuti riikide alusel. Kõik nö suurriigid said esmalt joonele. Ma olin viimaste seas. Kokku oli stardis 101 naist. Halb oli see sellepärast, et kuna oli tehniline rada ja ülituuline siis on nii tagant ettepoole raske sõita. 
Distants oli 115 km (10 ringi). Stardipauk anti ära ja kui ma esimese kurvi sain ära võetud ning nägin kaugele ette hollandlannade rongi siis pobisesin iseendale ''Oh, P****e!'' Hoog võeti kohe stardist nii ülesse, et esimeste kilomeetritega oli punt ribadeks. Sõitsin nii palju kui suutsin ning maandusin teises pundis, millega sõitsin ilusti lõpuni. Kohaks sain 43. Kahju, et stardikoht nii määrava tähtsusega oli.


Hooaeg aga pole läbi mu jaoks ja järgmine päev peale EMi pidin startima Belgias 1.2 sõidul. Ma ei soovinud seda sõita aga kuna üks sõitja jäi haigeks ja kedagi teist ei olnud panna siis tuli sõita. Kuigi ega ma ka väga terve ei olnud. Enne nädalavahetust sain poe külmikus külma. Kurk haige ja nohune. Laupäeva õhtul peale sõitu hakkasin lisaks köhima ka. Olin selline ebakindel sõitja, et ei teadnud kaua suudan ratta peal olla.
Sõit oli 121 km ringide peal. Sile ja tehniline. Stardis oli umbes 160 naist. Esimesed paar ringi oli hästi raske olla. Väsinud ja hingamisteed umbes. Mõtlesin katkestamise peale, et ei ole mõtet sõita nii. Aga siis läks olemine natuke kergemaks ja võtsin ring korraga ning vaatan kuidas on. Lõpetasin sõidu 46. kohal. 









esmaspäev, 5. august 2019

Erondegemse Pijl 1.2

3. augustil uci 1.2 sõit Belgias. 126,5 kmi tehnilisel rajal. Kurv kurvi otsa. Stardis oli 160 naist. Kuna rada oli tehniline ja punt oli suur siis põhiline eesmärk oli ennast eesotsas hoida ja mitte kukkuda nädal aega enne EMi Alkmaaris. Kuna kõik tahavad eespool olla siis reaalselt seal terve sõit olla pole nii lihtne kui võiks arvata. Aga ma täitsin oma eesmärgi. Olin terve sõit aktiivne ja pundi peas. Kellegil ei lastud eest ära sõita ja nii lõppes sõit pundi sprindiga. Olin 300 m enne joont üsna ees aga kuna see on jalgrattasport, siis keegi ikka vahepeal leiab tee otse piirdeaeda ja võtab kellegi endaga kaasa ka. Kaks naist kukkusid mu ees. Napilt oleksin ilma pidurdamata mööda saanud aga üks Bianchi ikka otsustas lennata otse mu ratta ette. Pidin hoo maha võtma, et sellest mööda saada. Jube kahju aga seekord siis kohaks 31. 

TULEMUSED

Foto:Franky Crosserke Schoonvliet


neljapäev, 18. juuli 2019

Krasna-Lipa 2.2


11.07-14.07 5 etappi.

Stardis oli 28 tiimi. 158 võistlejat. Profiililt oli tuur üsna raske, kuna polnud ühtegi siledat lõiku. Kogu aeg käis üles-alla. 


























1. Etapp 120 kmi.

Ei tõotanud tulla väga raske, kuna üks tõsisem tõus oli alles 20 kmi enne lõppu. Proovisin olla kogu aeg eespool pundis, et vältida kukkumisi. Tuli päris hästi välja. Viimast tõusu võeti üsna rahulikult ja lõppu jõudis päris suur peapunt. 80-90 ratturit. Kuna lõpp oli üsna kurviline siis kaotasin oma hea positsiooni korraks paar kmi enne lõppu aga jõudsin lõpuks ikkagi üsna ette tagasi ja kohaks sain 24.

2. Etapp 105 kmi

Profiililt palju raskem etapp kui esimene. Esimesel 55 kmil oli neli päris head põntsakat. Nendest kaks oli selle tuuri kuulus Vapenka tõus. Tempo esimesel tõusul oli juba tugev. Eest said vahe sisse oma 5 sõitjat, kus oli ka mu klubikaaslane sees. Ise olin umbes 30 näolises n-ö peapundis. Natuke peale tõusu laskumisel peatati aga kõik võidusõit, kuna kiirabiautot polnud. Kõik see lammutus, mis tõusul tehti, oli nullitud ja kogu punt lasti seal seistes kokku joosta. Mõned minutid hiljem lasti edasi sõita. Ees oli veel 3 rasket tõusu suhteliselt järjest. Viimasel raskel tõusul olid mul jalad juba täitsa kutud. Ma jäin pundist natuke maha aga õnneks mitte palju ja laskumisel sõitsin pundi saba peale tagasi. Jäänud oli veel 4 lõpuringi, kus ei olnud raskeid tõuse. Minu jaoks oli see osa sõidust sama raske, kuna klubikaaslane oli meil üldkokkuvõttes teisel kohal ja üks sõitja oli eest ära saanud umbes minuti. Käsk anti ette minna. Ei olnud kerge. Vahe vähenes aga kätte ei saadud. Minu kohaks oli 25. 

3. Etapp ITT 14,5 kmi hommikul.

Raske tõusudega rada ja vihma kallas. Mul olid jalad nii valusad, et päris piin oli sõita. Tulemus ei olnud midagi erilist aga ka ei olnud midagi hullu. Sain kirja 46 koha. Jätkasin tuuri 38. kohal.

4. Etapp 71kmi õhtul.

Kolm ringi, kus oli ringil kolm lühemat põntsakat. Startida saime kuivaga aga esimese ringil hakkas vihma kallama. Teisele ringile minnes olin pundis eespool. Umbes poole ringi peal laskumisel tundsin, et ratas pole väga stabiilne all. Kurvi võtsin üliettevaatlikult ja kui sirgema peale sain siis avastasin, et rehv on pooltühi. Nõme oli see tempo oli tugev ja kogu punt oli ülipikaks venitatud ning ma olin pundi ees. Nii, et läks tükk aega enne kui autod tulema hakkasid ja uue jooksu sain. Enam polnud midagi teha sest teadsin, et ette ma tagasi kindlalt ei jõua. Kurb, aga tehnikasport. Ikka juhtub. Kokkuvõtte koht oli ka rikutud, kuna jõudsin 8 min võitjast hiljem finishisse. 

5. Etapp 90 kmi.

Oi see oli raske päev. Ma olin nii väsinud ja jalad olid täitsa kutud. Sõidu keskel oli umbes 5 kmi tõus. Ma jäin umbes 500m enne lõppu eesolevatest maha. Need jalad otsustasid, et nüüd on kõik. Lõpetasin pundis, mis oli 5min võitjast maas.  Kohaks sain kirja 44. Üldkokkuvõttes sain 58. koha. 


Nüüd puhkan korralikult välja ennast. Arvestades, et olin viimasel päeval täitsa kutu siis läheb rohkem aega taastumiseks kui paar päeva. Kui värskus tagasi siis teen mõned sõidud Belgias ja 10. augustil ootab juba ees EM Hollandis. 


neljapäev, 4. juuli 2019

Eesti Meister Grupisõidus.

Eesti Meistri tiitel grupisõidus ei tulnud kergelt. Kuigi sõit oli lühike, üle 70 kilomeetri ainult, siis ikkagi viimased 20 kilomeetrit oli raja poolest väga raske. Suure ringi lõpus olid Viljandi kuulsad tõusud sees: Kõrgemägi, Pikk tänava munakivi tõus ja siis viimasena n-ö rolleri tõus. Peale suurt ringi oli sõita veel 13 kilomeetrine linnaring, mille lõpus olid samad tõusud.
Eesmärk oli muidugi võita ja kuna rada oli raske siis oleksin pidanud olema päris enesekindel aga ma ei olnud. Ma otseselt ei kartnud konkurente vaid kartsin iseennast, et ma ei jõua sõita. Praegu sellele mõeldes tundub see täiesti totter mõtteviis. Sest polnud reaalselt põhjust miks ma poleks pidanud jõudma. 
Stardis oli 20 sõitjat. Väike punt. Kõik tähtsad nimed olid kohal. Kindlasti andis ka vürtsi sõidule eelmise aasta parima naisratturi Greete Steinburgi osalemine, kellele paljude poolt võitu ennustati. 
Minu sõidu taktika oli enne Viljandisse jõudmist hoida külma pead, minna kaasa kui keegi läheb ning teha tööd aga ka mitte üleliia väsitada end sellega. Tõsiselt oli plaan rünnata suhteliselt sõidu lõpus peale Kõrgemäe tõusu. Ma ei tea miks aga see tundus õige koht. Plaan aga muutus kui juba suure ringi lõpus samas kohas, peale Kõrgemäe tõusu, vahe teistega sisse tuli ja olin üksi ees. Ega midagi jalgadele valu! Finishijoont ületades, väike ring oli veel sõita ja vahe teistega oli maksimaalselt 30 sekundit, käis küll peast läbi, et no kurat läheb raskeks. 13 kilomeetrit oli minna. Tõusud olid alles lõpus ja enne neid oli rada sile ja lageda lõiguga. Tuul oli ka päris tugev. Neljane punt jälitas mind, kus oli Janelle, Mae, Greete ja Kätlin. Vahe küll vähenes sellel siledal aga oma peas mõtlesin, et kui tõusudele saan kasvõi väikse vahega siis on üsna tõenäoline, et saan üksi lõpuni. Jõudsin vahega tõusudeni ja päris valus oli neid sõita ilma, et oleks saanud enne natukenegi hinge tõmmata. Aga kestsin lõpuni ära ja tunne esimesena üle joone tulla oli ikka ülihea. 
Edasine hooaeg kulgeb enamasti jälle välismaal klubi juures. 11-14 juuli toimub UCI 2.2 tuur Tsehhis ja siis peale seda ootab mind ees Belgia. 








pühapäev, 2. juuni 2019

XCM Eesti Meistrivõistlused Alutagusel

Viimased kolm aastat olen olnud täielikult keskendunud maanteesõidule ning maastikumaratonis heal juhul olen saanud paar korda aastas joonele tulla. Hea vaheldus ja tugev trenn. Tuletab meelde, miks mulle maantee meeldib. Peale maratoni maanteerattaga trenni minna on ikka hea tunne küll. 
Selle aasta esimeseks maratoniks oli kohe Eesti Meistrivõistlused, mille rada oli põrutav ja piisavalt tehniline, et puud ja üldse loodus mulle ette jääks. Eesmärgiks sai võtta asja mõistusega ja tervelt lõpuni. Ratas on olemas ja tugevat pingutust oli vaja. 
Stardis ei olnud palju N-Eliite. Et hõre. Hea, et kohale vedasin end, muidu oleks veel hõredam olnud. Aga saime eest startida koos M-Eliidiga, mis oli äge. Minu Polar näitas sõitu 71 kilomeetrit ja 3h 16 min. Vahepeal sai ka rajalt valesti sõidetud aga õnneks mul vedas, et ainult natuke. Üldiselt pidi pingsalt jälgima raja märgistust, aga isegi hoolikalt jälgides tekkis vahepeal situatsioon, et oot, kus rada on. Pärast kuulsin, et mõned said ikka päris mitu kilomeetrit valesti sõidetud. 
Minu tulemus maratonilt oli tugev pingutus, haige selg, mõnda aega mitte hästi töötav parem pöial ning pronks medal. 























Mainin siia lõppu ka nädal aega enne toimunud Tartu Rattaralli tulemuse, mis oli naistest 5 koht. Et mult küsiti palju, et kas halb päev. Vastuseks on Jah, kuna ma olen rattaga tiim, siis seekord oli rattal väga halb päev ja aku juhe oli natuke katki.

reede, 17. mai 2019

Kuidas ma Euroopa Mängudele ei saanud.

Ma kirjutan ausalt, kuidas kõik välja kujunes ja miks ma olen nii pahane sellepärast, et kuidas mind sinna maanteesõidus Eestit esindama ei valitud.
Ma sain kirja vähem kui kuuaega tagasi, et olen kanditaat Euroopa Mängudele Miskis maanteesõidus, mis toimub 21-29 juuni. Väga vahva. Üks väga hea võimalus suure tõenäosusega juures. Olin Eestis sellel ajal. Saatsin kõik vajalikud andmed EOKsse ja läksin Tsehhi tuurile ning Belgiasse ära. 
Kuna ma olin kanditaat siis mingi hetk lasin Paulil uurida, et mis rada on, täpsed kuupäevad ja kes siis läheb sinna sest ma ei teadnud midagi. Paul käis Ejlis esmaspäeval küsimas. Seal öeldi meile, et valikut pole tehtud ja otsustatakse selle nädala jooksul UCI tulemuste järgi. Kanditaate oli neli. Mae Lang, Mathilde Manuela Nigul, Mari-Liis Mõttus ja mina. Mul oli muidugi hea meel, et nii valitakse sest noh tulemuste järgi ei tohiks olla küsimustki, kes nendest neljast saab minna.

Neljapäeval teatati, et valikuks osutus Mae Lang. Siinkohal tahan rõhutada, et mul tõesti ei ole midagi Mae vastu kui keegi peaks midagi sellist arvama. Selle valikuga lihtsalt tekkis küsimus, et miks siis nii otsustati kui selgelt öeldi, et vaadatakse tulemuste järgi. Alguses öeldi, et Miskis on rada mägine ja sobib Maele, kuna näitas eelmine aasta U23 EMil head sõitu. Siis tekkis järgmine küsimärk, et kuidas saab U23 sõidu järgi sellist asja vaadata. N-Eliit ja U23 on totaalselt erineva tasemega. 
Peale seda läks kõne Ejl peatreenerile. Ta ütles, et otsus on kindel ja ei muudeta. Ning, et ma olevat võimalusi küll saanud.  Ei no selge pilt! Enda teada pole ma Euroopa Mängudel käinud. Eelmine aasta käisin enda organiseeritud ja oma rahade eest EMil. Läti saateauto sõitis taga. MMile ei julgenud minna kuna mind pandi täbarasse olukorda, kus öeldi, et kui ma sõitu ei lõpeta siis tiitlivõistlustele enam ei saa. Halb diil, sest see on rattasport ja alati võib midagi juhtuda. 
Igatahes jällegi ei mingit konkreetset vastust Minski kohta. Asi läheb veel huvitavamaks kui sain teada, et tegelikult ei olnud Mae üldse esimene valik. Alguses taheti saata sinna hoopis Mathilde, et olevad hoopis sile, tehniline rada ja sobib sprinteri tüübile. Et siis misasja? Mägine, sile, tehniline rada? Komöödia ruudus.

Lõpuks siis tuli ka ametlik vastus Ejli poolt:
Mae Lang sai valituks koondise treenerite kaalutletud otsusel. Otsuse tegemisel võeti arvesse Minski raja profiili ning sportlaste potentsiaali nii tulevikus kui antud rajal. Sellele tuginedes võtsid koondise treenerid vastu sellise otsuse. Kuna Mae täidab enda klubis võistlustel kindlat rolli, et kindlustada endale koht klubis, mis järgmisel aastal registreeritakse World Touri klubina, ei saa Liisa ja Mae tulemusi otseselt kõrvutada. Sportlased täidavad võistlustel kindlaid ülesandeid, mis neile tiimi direktori poolt antakse, alati ei pruugi see ühtida sportlase sooviga.


Ma soovitaks Ejlil rohkem naiste rattasporti süveneda. Ja KÕIGI Eesti naisratturite tegemisse. Neid ei ole palju. Tõsiselt on kõrini sellest arvamusest, mida korduvalt on ka mainitud mulle, et Eesti naiste tase on alla keskmise ja nagu meil pole tegelikult üldse asja tiitlivõistlustele. See suhtumine on masendav. Varem öeldi, et ei mõtet Belgiasse ja Hollandisse UCI sõitudele minna sest niikuinii ei lõpetata. Nüüd, kus top 30 Belgias ja Hollandis UCI sõitudel on Eesti naiste poolt mitu korda viimaste aastate jooksul saavutatud, öeldakse endiselt, et taset pole. 

Ma ei kireks siin kui ma oleksin algusest peale teadnud, et valikut ei tehta tulemuste järgi. Ja kogu see segadus on masendav. Kui oli kaalutletud kindel otsus siis miks oli nii keeruline seda mulle kohe alguses öelda? Minu jutt siin oleks olnud palju lühem.





pühapäev, 12. mai 2019

Trofee Maarten Wynants UCI 1.1

Pühapäeval sõitsin UCI 1.1 võidusõitu Belgias, mis oli 120 kmi ja 13 ringi. Rada oli tehniline. Palju kurve, kitsad teed, vahepeal halb teekate. Ilm oli ilus. Natuke tuult puhus aga mitte midagi erilist. Stardis oli 152 naist. Sellisel rajal paras katsumus hoida ennast pundi eesotsas, sest kõik tahavad eespool olla. Seal on ohutum, parem kurve võtta ja üldiselt stabiilsem sõita. Piduriklotsid ei kulu nii palju. 


Eesmärk oli hoida ennast eespool ja kuna tavaliselt on sellel sõidul suur pundifinish, siis ka proovida lõpus finisheerida. Tavaliselt on mul sellistes lõpuspurtides jänes püksis ja tahan veereda ohutult üle joone.
Üldiselt sõitsin väga ilusti. Olin kogu aeg ees ja võitlesin koha eest. Vahepeal jäin tukkuma rattal. Väsimus oli veel tuurist sees. Meel ei olnud ergas ja uni oli silmas. 
Viimane ring oli nii närviline ja need hullud naised tulid igalt poolt ilma mingi ohutundega. Vajusin kogu aeg natuke tahapoole. Viimane kilomeeter aga oli laial teel ja punt oli üks suur pikk rida. Seal hakkasin paljudest mööda sõitma ning jõudsin suhteliselt tagant 38. kohani välja. 
Rahul saan olla oma vormiga, mis liigub vaikselt aga stabiilselt paremuse poole. Just nii nagu planeeritud. Lõpuspurdi Jänkuga peab veel vaeva nägema. Või noh tegelikult sellel sõidul õigem öelda, et viimase ringi Jänkuga.