kolmapäev, 3. aprill 2019

DDV 1.1

Dwars door Vlaanderen uci 1.1 sõit. Distants oli 108 kmi. Mina sain sellest sõita ainult poole. Umbes 50dal kilomeetril toimus kukkumine, kus sain esijooksule tugeva löögi. Punti tagasi sõites avastasin, et jooks on viltu ja pidur peal. Pidin just enne esimest tõusu seisma jääma ja jooksu õigesti alla panema. Tõusul sõitsin autode rivis ja punt polnud kaugel. Peale laskumist, kui just olin enda klubi auto tuules, tuli kohtunik kõrvale. Arvasin, et ütleb, et olen liiga kaua auto tuules olnud või midagi, aga ei. Ta hoopis võttis mind võistluselt maha ja et pean seisma jääma, kuna meeste sõit tuleb tagant. Ma tõesti ei mäleta mida ma talle ütlesin aga ma olin tulivihane.  Nagu mida kuradit!
Mihkel Räim samal sõidul sai finishisse tulla üle 6 minuti võitjast taga pool. Meil aga laksiti kohe DNF kui olid natuke maha jäänud tehnilise probleemi tõttu. 
Vähemalt oli enne sõitu nägu naeru täis.
Foto: George Wessels 





neljapäev, 21. märts 2019

Danilith Nokere Koerse voor Dames (UCI 1.1)

Paar nädalat kestis siin tugeva tuule periood. Kaks võistlust jäid tormi tõttu ära ja üks läks aiataha, kuna tuul oli nii tugev, et raske oli teepeal püsida. Nüüd on tormituul vaibunud ja ei pea enam viltu rattaga sõitma. 
Eile toimus esmakordselt ka naistele tuntud munakivi sõit Danilith Nokere Koerse. Tegu oli 1.1 sõiduga ja ainult 4 amatöörtiimi said sõidule peale. Seega tõotas tulla raske päev. Rada oli raske. Palju munakivi ja natuke üles-alla. Finish oli munakivitõusul, mida kutsutakse Nokerebergiks. Seda tõusu saime 7 korda sõita. 
Paar päeva enne sõitu tundsin, et olemine pole hea. Nohu oli tekkinud, pea tuikas ja väsinud olek. Päev enne mõtlesin tõsiselt, et kas on hea mõte sõita. Olen varem tegelikult sinna ämbrisse juba astunud ja tõbisena võistlema läinud. Tavaliselt see ei lõppe hästi. Nii ka seekord. Astusin järjekordselt ämbrisse ja kannatasin terve sõidu. 
Sõitsin lõpuni aga mingit võidusõitjat minus küll ei olnud. Enne viimast ringi treener ütles mulle raadios, et kui mul jõudu on siis prooviksin viimasel ringil rünnata. See oli täpselt sellel hetkel kui ma peaaegu olin pundist maha jäämas. Ilmselgelt polnud ma selleks võimeline, sest vaevu sain ennast pundi ette. 10 kmi enne lõppu osalesin ka kukkumises. Endal midagi ei juhtunud. Lihtsalt pidin seisma jääma ja pärast liikuma saades oli vaja punti püüdma minna. Õnneks ei olnud ma üksi ja täpselt enne eelviimast munakivi lõiku saime peapunti tagasi. Ette ma seal enam ei saanud ja lõpukohaks tuli seekord 59. Stardis oli umbes 130 sõitjat. 
Nüüd on mul aega tervis korda saada ja järgmine sõit kalendris on 3. aprillil Dwars Door Vlaanderen. 






teisipäev, 5. märts 2019

Le Samyn des Dames.

Hooaja avastart tehtud. Minu plaan on see aasta natuke rahulikumalt alustada. Ettevalmistus on veel pooleli ja ühtegi kiiret liigutust ei olnud veel teinud, kuni tänaseni. Üldiselt ma ei olnud positiivselt meelestatud kui klubi mind Le Samyn des Dames UCI 1.2 sõidule nimekirja pani. Ma teadsin, et saan kõvasti kannatada, sest see ei ole mingi kerge sõit. Väga intensiivne ja raske. Ringil oli 4 munakivilõiku ja kole munakivi. Autogagi ei tahaks minna sinna. See on sõit, mille oleksin hea meelega vahele jätnud aga klubi oli ilmselgelt teist meelt. 
Tänase sõidu tegi veel raskemaks ka tugev tuul. Distantsiks oli 103 km. Seekord oli ka kohal palju tugevaid tiime, mida varasematel aastatel on olnud vähem. Kokku oli stardis umbes 160 naist.
Minu mõtted enne starti olid, et hea kui ellu jään ja olin üpris närvis, sest tean millises seisus ma hetkel olen ja pidin olema valmis tõsiselt kannatama. Eriti munakivi lõikudel. Kindlasti ei tahtnud ma oma hooaja esimesel võistlusel DNFi saada. Seda minu heameeleks ei juhtunud. Kahjuks aga kaotasin ma 4 kmi enne lõppu munakivil suhteliselt suure peapundi. Olin halval positsioonil ja energia oli üpris otsakorral. Sõidu alguses kaotasin oma ühe pudeli ära ja üks geel lendas ka näpuvahelt minema. Kuna ma olen sinimustvalges riietuses siis rajaäärest uut pudelit ma ei kätte ei saanud, kuna nad lihtsalt ei näe mind. Ilmselgelt on nad selle roosaga liiga ära harjunud. Niisiis läksin viimasele 24 kmi ringile tühja pudeli ja null geeliga. 
Aga kohaks sain kirja 88 ja kaotus võitjale 2:27.
Tulemused: https://www.procyclingstats.com/race/le-samyn-des-dames/2019/result


                                          Foto: Edwin Van Het Westeinde


reede, 30. november 2018

Novembrikuu testimine.



Hooaja ettevalmistuse esimene testimine on tehtud. Käin igal aastal suhteliselt samal ajal, samas kohas, et võrdlusmoment oleks hea. Alustasin regulaarset testimist 2016. aastal. Tänaseks
on mul kolm võrdlusmomenti, kuidas aastatega on näitajad muutunud. Proovin käia kuni kolm korda aastas. Hooaja ettevalmistuse alguses novembris, peale treeninglaagrit jaanuaris/veebruaris ja hooaja keskel juunis. 
Põhiliselt, mis ma testidest teada tahan on hetkeseisu, et treeninguid paremini planeerida ja üldist arengut. 
Enamikke tõenäoliselt huvitavad tulemused. Kindlasti ei pane ma neid siia üles, et need saaks levida nagu kulutuli. :) Eelkõige on need mõeldud mulle, et ma ei kompaks pimedas. 
Praegusest novembri testist sain ma aga niipalju teada, et pikk vigastusest tingitud puhkus augustist oktoobrini ei ole mind üldiselt kehvemaks teinud. Eelmise aastaga võrreldes mingid näitajad olid natuke maas nagu näiteks 5s testid ja 30s test. Et kui eelmine aasta samal ajal maksimaalne W ühes 5s testis oli 1096 (19,26 W/kg) siis see aasta oli 987 (17,61W/kg). Nüüd on see koht, et kes tahab teada palju ma kaalun siis hakake arvutama. 
Mingid näitajad aga olid eelmise aastaga võrreldes natuke paremad. Näiteks ökonoomus, taastumine, aeroobse ja anaeroobse läve W/kg kohta. Ma tõesti pabistasin, et olen hullemas seisus kui tegelikult olen. Nüüd aga ootab ees palju tööd ja vaeva ning järgmine, veebruari kuu test, näitab, mis seisus ma uut võistlushooaega alustan. 
Kuna mulle meeldivad igasugused graafikud ja arvutused, siis tegin pisikese võrdlusmomendi 2016 aasta novembri testi ja 2018 aasta vahel. Et mitu % on näitajad suuremad 2018. 
Aeroobne lävi W/kg kohta 15% 
Anaeroobne lävi  W/kg 14%
VO2-max W/kg 6 % 
Ökonoomsus W/l/min 13 %


reede, 16. november 2018



Minu hooaeg lõppes kahjuks varakult. Juba augusti alguses/keskel. Kahel viimasel tuuril kolm korda kukkumise üle elanud põlv tegi valu ja sellel olev muhk ei tahtnud kuidagi ära minna. Kurb aga lõpetasin hooaja negatiivsete tunnetega. Reaalsus aga oli see, et põlve pidin korda saama ja hooaeg vara lõpetada oli õige otsus. 
Puhkasin umbes 2 kuud, kus nädalas käisin 1-2 korda kergelt sõitmas. Põlvele sain kolm korda süsti ja võin rõõmuga öelda, et novembriks oli valu ja muhk täielikult kadunud ning ettevalmistus uueks hooajaks on täies hoos.
Järgmine aasta jätkan samas Hollandi klubis. Väga hea kalendriga organiseeritud klubi, kus on ka inimesed toredad. 
Loodetavasti sain ma see aasta kõik oma ebaõnne kätte ja ootan suure huviga uut. Kalendri järgi hakkavad võistlused veebruari lõpus. Ma veel ei tea kus ja millal ma uue hooaja esimese stardi teen. Palju loeb ka ilmast ja olekust. Sellist lollust ma kindlasti enam teha ei taha, nagu see aasta, et -5 kraadiga starti lähen. 




teisipäev, 24. juuli 2018

BeNe LadiesTour 2.1


Mul on hea meel, et sain ikka tuuri sõita. See laks, mis mu põlv sai ei olnud naljaasi. Tuuriks valmistusin ainult põlve ravides. Ma ei olnud kindel, et see vastu peab. Ikkagi 4 päeva võidusõitu.  
Tuur koosnes proloogist pluss 4 etapist. Eesmärk oli tuur lõpuni sõita ja saada hoogu juurde EMiks. Sellega ma kahjuks ei arvestanud, et tulen sealt veel vigasemana tagasi kui läksin. 
Proloog oli kuidas oli. 4 kmi ja hästi kiire rada. Tuli lihtsalt ära teha. Järgmine päev oli 135 kmi munakivi lõikudega grupisõit. Eeldasin, et sõit tuleb raske ja lõpuni tulevad väiksemad pundid aga oli hoopis vastupidi. Finishisse sõitis üle 100 näoline närviline peapunt. Hullumeelne. Stardis oli 161 naist. Ja kõik said peaaegu järgmisele etapile edasi.
Järgmine päev oli 2 etappi. Hommikul 100 kmi munakivi lõikudega ja õhtul 10 kmi TT. Hommikuse sõidu kohta pole lihtsalt sõnu. Nii närviline ja peale esimest ringi toimus ülisuur kukkumine. Ise sain ka külje maha. Õnneks ei midagi hullu. Tuhara sain haigeks ja paar kriimu. Ratas oli enamvähem korras. Esijooks oli lahti ja lenks viltu. Kõik parandatavad asjad. Sain edasi sõidetud. Olin ilusti eespundis kuni 2 kmi enne lõppu suudeti täpselt minu ees jälle kukkuda ja päästa ennast polnud järjekordselt võimalust. Sain oma haigele põlvele uue kolaka, õla haigeks ja käe katki. Ratas imekombel suudab alati terveks jääda. Sain peapundiga sama aja kuna kukkumine oli ainult 2 kmi enne lõppu. Kohaks 67. Täiesti läbiklobituna oli veel TT jäänud. Ma pole kunagi nii halvasti tundud ennast kui sellel eraldil. Pingutamisest ei tulnud midagi välja. 
Öösel magada hästi ei saanud. Viimane etapp oli veel jäänud. 112 kmi 9 ringi kurvilisel rajal. Ebameeldiv rada oma koledate kohtadega. Tempo ei olnud väga tugev ja jällegi oli sõit ülinärviline. Hirm oli nahas kuna no ei tahtnud kukkuda jälle. Kukkumisi oli aga õnneks seekord sain terve nahaga peapundis üle joone veereda. Üldkohaks sain tuuril 61. 161st. Nüüd proovin välja puhata ja äkki varsti tunnen ennast inimesena jälle. 





teisipäev, 17. juuli 2018

Krasna Lipa 2.2


4 päeva ja 5 etappi. Mägine tuur Tsehhis. Polnud täitsa minu jaoks. Kipun ikkagi pikematel tõusudel kannatama ja ei ole väga hea seal. Aga kindlasti super hea pingutus ja test minu olekule. 
Esimene etapp oli umbes 120 kmi. Ilm oli palav. Enamus sõitu oli suht rahulik ja ei olnud väga raske. Kiiresti hakati sõitma viimasel tõusul 20kmi enne lõppu. Mina seda ei näinud ja tunda ei saanud, kuna täpselt enne tõusu sõitis üks imelikult tuigerdav naine mulle oma eksentrikuga esijooksu sisse ja tõmbas kodara katki. Nii ma kaotasin pundi kõige tähtsamal hetkel. Õnneks jõudsin teise punti järele ja kaotus võitjale tuli üle 3 min. Ei olnud hea algus. Aga eks ikka juhtub. 


Teisel etapil (104km) läks paremini. kuna midagi katki ei läinud. Lõpetasin peapundis 27 kohaga. Tunne oli hea ja üliraske ei olnud. Viimasel kohalikul ringil oli korraks hetk, kus olin vales kohas ja punt rebenes. Aga sain ette punti tagasi cyclokrossi maailmameister minu tuules. 



Järgmisel päeval oli 2 etappi. Hommikul 15 km eraldistart ja õhtul 71km grupisõit. Oi kuidas mulle ei meeldi need 2 etappi päevas. Eriti kui grupp on õhtul. Vastupidi oleks palju parem. 
Eraldistart läks nii nagu alati. Seekord polnud midagi kokkuvõttes võita. Sellevõrra oli veel vähem motivatsiooni korralikult pingutada. Rada oli mägine ja kohaks sain 81. 
Õhtul oli grupisõit ringidel. 3 ringi ja kaks raskemat tõusu ringil. Lõpp oli umbes 10 kmi allamäge. Kõik läks väga hästi kuni viimase 5 km-ni. Olin ilusti eespundis, mis iga ringiga jäi aina väiksemaks. Oli viimane laskumine, finishini 5 kmi ja kurvis oli kellegi aiast teepeale voolama hakkanud vesi. Pool punti oli pikali. Mina nende hulgas. Mitte midagi ei saanud teha. Tõusin püsti. Ümberringi oli nutt ja kisamine. Ratas oli kaugemale lennanud. Võtsin ratta, lenks oli täitsa vasakule. Kangutasin lenksu otseks ja sõitsin edasi. Finishi poole sõites sain aru, et pidur oli peal. Lasin mõlemad pidurid lahti ja jõudsin finishisse. Õnneks oli allamäge ainult ja mõned kilomeetrid. Kohaks sain 66. ja kaotasin võitjale 2 min. 
Algselt paistis, et ma ei saanud väga viga. Põlved olid katki natukene, muud ei midagi. Ratas oli ka täitsa ühes tükis. Jamaks läks alles pärast kui üks põlv hakkas paiste minema ja valutama. Hommikul ärgates oli veel hullem. Olin valmis starti minema. Äkki laseb sõita ja liikudes läheb paremaks. Treener aga vaatas põlve ja ütles, et see ei ole hea mõte. Pole mõtet riskida. Jube kahju aga starti ma ei läinud ja tuuril tulemust kirja ei saanud. 




Õige otsus oli mitte startida viimasel etapil sest praegu üle nädala aja hiljem, on põlv endiselt valus aga laseb trenni teha lõpuks. 19. juuni algab BeNe tuur 2.1, kust mind vahepeal võeti põlve pärast nimekirjast ära aga praeguse seisuga ikkagi sõidan. Olen optimistlik ja vaatab mis saab.