teisipäev, 13. august 2019

Euroopa Meistrivõistlused

Toimusid Hollandi linnas Alkmaaris. Sile, tehniline rada ja tavaliselt tuuline nagu Hollandis ikka. Seekord aga oli ikka väga tuuline. Puuoksad ja aiapiirded lendasid. Ilmateade näitas kollast hoiatust, et tuulehood on kuni 100 km/h. Stardipaika sõites raputas autot ikka mõnuga. Ma ütlen ausalt, et hakkasin tsipa kartma. Kui juba autot raputab nii, et mis siis veel rattaga sõita on. 
Eestlastest olin ainuke N-Eliidi stardis. Starti kutsuti riikide alusel. Kõik nö suurriigid said esmalt joonele. Ma olin viimaste seas. Kokku oli stardis 101 naist. Halb oli see sellepärast, et kuna oli tehniline rada ja ülituuline siis on nii tagant ettepoole raske sõita. 
Distants oli 115 km (10 ringi). Stardipauk anti ära ja kui ma esimese kurvi sain ära võetud ning nägin kaugele ette hollandlannade rongi siis pobisesin iseendale ''Oh, P****e!'' Hoog võeti kohe stardist nii ülesse, et esimeste kilomeetritega oli punt ribadeks. Sõitsin nii palju kui suutsin ning maandusin teises pundis, millega sõitsin ilusti lõpuni. Kohaks sain 43. Kahju, et stardikoht nii määrava tähtsusega oli.


Hooaeg aga pole läbi mu jaoks ja järgmine päev peale EMi pidin startima Belgias 1.2 sõidul. Ma ei soovinud seda sõita aga kuna üks sõitja jäi haigeks ja kedagi teist ei olnud panna siis tuli sõita. Kuigi ega ma ka väga terve ei olnud. Enne nädalavahetust sain poe külmikus külma. Kurk haige ja nohune. Laupäeva õhtul peale sõitu hakkasin lisaks köhima ka. Olin selline ebakindel sõitja, et ei teadnud kaua suudan ratta peal olla.
Sõit oli 121 km ringide peal. Sile ja tehniline. Stardis oli umbes 160 naist. Esimesed paar ringi oli hästi raske olla. Väsinud ja hingamisteed umbes. Mõtlesin katkestamise peale, et ei ole mõtet sõita nii. Aga siis läks olemine natuke kergemaks ja võtsin ring korraga ning vaatan kuidas on. Lõpetasin sõidu 46. kohal. 









Kommentaare ei ole: