neljapäev, 11. detsember 2014

Eelneva hooaja lühiülevaade!

Hei!

Lõpuks suutsin ka oma blogi valmis saada. Aega läks aga asja sai.
Esmalt ma tahan tänada kõiki, kes on mind aidanud ja toetanud! Aitäh! Hooaeg 2014 polnud minu jaoks väga kerge. Seda nii füüsiliselt kui ka vaimselt. 
Kool võttis omajagu energiat ja aega ära. Samas palju trenni tehes ei suutnud ma kooliga nii palju tegeleda kui tegelikult vaja oli. Mäletan kuidas ma tihti eelneval õhtul enne eksamit või kontrolltööd lihtsalt magama läksin. Silm vajus kinni. Tihti panin ka äratuse hästi varajaseks, et saaksin materjali vähemalt läbi lugeda. Ühe korra proovisin ka puki peal õppida. Ei tulnud midagi välja! Siis tuli mul "geniaalne" mõte, et võiks mp3 peale salvestada jutu ja siis trennis kuulata. Sellest ei tulnud ka midagi välja, kuna mu toakaaslane polnud nõus sinna rääkima ja enda häält ma kuulata ei tahtnud. Võistlustele võtsin ka alguses ikka raamatu kaasa. Ühe korra lugesin ühe lehekülje. Feil. Täielik respect neile, kes suudab võistluste päevadel õppida. Mina ei suutnud.
Kõige ägedam oli siis kui sess hakkas ja peale seda vaheaeg. Tunde ju siis ei olnud. See oli minu võimalus korralikult trenni teha. Kõige suurema mahuga kuud tulidki siis jaanuaris ja veebruaris. Märts läks juba aia taha ja pool aprilli ka. Siis oli põhjuseks parema jala põlv, mis valutas jubedalt. Põhjuseks suured koormused ja rattaga sõitmine külmas. Nii, et põlved hoitke soojas kui külmaga sõitma lähete!  
Esimene võistlus oligi juba aprillis. Eesti Rahvavelotuur proloog ja I etapp samal päeval. Täitsa lõpp kuidas ma pabistasin. See aasta anti ju naistele ka liidrisärk. Oi kuidas ma tahtsin seda. Polnud kunagi seda kandnud. Janelle mainis ka, et ta võiks vähemalt I etapp seda kanda. Muidugi oleks olnud mul hea meel aga no ma tahtsin nii väga. Saingi, napilt. 6 sek oli meie vahe. Pärast enda sõitu mõõtsin ka raja ääres teiste naiste aegu ja pabistasin. Hea tüüp ikka. Edasi olid võistlused juba iga nädalavahetus. Kool sai ka kevade lõpus läbi. Siis hakkasid EMV grupisõidus ja eraldis lähenema. Ilmad olid Eesti kohta tavalised - vihm ja külm. Rada sõitmas käisin ka paduvihmas. Polnud kõige toredam. 
Juba EMV ajal tundsin, et pole enam väga hea minek. Vajasin puhkust ja seda ma ka tegin. 5 päeva ei teinud midagi. Itaaliasse mineku ajaks pidin ennast kuidagi heasse vormi saama. Peale puhkust samal nädalal oli EC Rakke Rattamaraton. Teadsin jube ette, et midagi head sellest ei tule. Vahepeal isegi mõtlesin, et mu rattaga on midagi pahasti, et see ei liigu. Ei olnud sellel rattal midagi viga. :D Aga raputasin ennast lõpuni ja tulemuseks oli naiskonna I koht. Peale seda mahutrennid peale ja pooleteise nädala pärast lendasin Itaaliasse. Peale Rakket hakkas mul millegipärast ka vasak põlv valutama. Jälle jama :D Aga lendasin Itaaliasse ära ja põlv sai ka korda õnneks. Seal oli jube palav. Käisin trennis ära ja pärast istusin ainult toas ja magasin. Samal nädalavahetusel toimus ka seal esimene võistlus. Üle 30 kraadi sooja ja päike. Enne küsisin klubi bossilt raja kohta. Ütles, et see sirge. Ei midagi hullu. Tõuse pole. Ei olnud naljakas kui nägin millised 2 viimast ringi olid. 1,5 km tõus ringil ja mitte väga lauge. Oh kui raske see oli aga lõpetasin sõidu. Kohta ei tea aga võitjale kaotust umbes 2 min. Läks hästi. Järgmisel nädalal oli plaanis 2 võistust. Laupäeval eraldistart 5 km mäkke. Mõtlesin, et 5 km ei ole hullu aga võta näpust, oli hoopis 13 km. Vinge. 
Pühapäeval oli grupisõit Prantsusmaal. Sõitsime sellisest kohast mööda. Toredad mälestused.


Prantsusmaalt tagasi tulles, tegi auto meil nalja. Juhipoolne aken läks ainult pool kinni. Kiirteel sõites puhus tuul päris kõvasti sisse ja muidugi, nagu tellitud, sadas ka vahel vihma. Juht oli jumala märg. Järgmisel päeval nägin seda sama autot ja küsisin, et aken korras jah. Ta vastas sellepeale, et võttis teise samasuguse klubiauto pealt ukse ja pani sellele. Vaat, kuidas asjad käivad!
Augustis tulin juba Eestisse tagasi. Päev enne Otepää Rattamaratoni. Ilm oli siis super aga mitte kauaks. Sõnu pole vaja. Pilt räägib enda eest.



Rattamaraton sõidetud ja juba oligi uus siht koondisega - Norra tuur ja Rootsi MK. Tuur oli üsna mägine aga tänu Itaalias viibimisele suutsin tõuse üllatavalt hästi sõita. Üldkohaks sain kirja 28. Väga rahul! MK oli omamoodi katsumus. Rada oli kurviline, vihma kallas ja üle 100 naise stardis. Närvis olin rohkem sellepärast, et ei tahtnud kukkuda, kui sellepärast, et äkki ei jaksa. Nii ma siis sõitsingi - jänes püksis. Kohaks jäi 57.
Järgnevalt hakkasin juba maantee MMi mõtteid mõlgutama. Võetigi kaasa! Hea meel oli mul kuni võistluseni. Enne starti pabistasin palju ja seest keeras. Esimene MM ikkagi ja kes siis ei tahaks hästi sõita. Kohe algusest pandi tempo peale. Minu jaoks on algused alati jube rasked. 5 kmi tõusu kannatasin ära. Ootasin laskumist, et saaks natukenegi hinge tõmmata aga ei midagi. Täie hooga alla ja järgmisele tõusule. Seal ma siis ka pundist maha jäin. Sõitsin muidugi edasi. Kuna mahajääjaid oli palju siis ei pidanud ka väga kaua üksi sõitma. Sõitsime niikaua kuni kohtunik arvas, et nüüd aitab. Tulemus 4 ringi 7st. Ei läinud nii nagu ma lootsin aga vähemalt sain ma hea kogemuse, et edasi pürgida. 
Enne kui kirjutama hakkasin, arvasin, et kirjutan sellise lühikese jutu aga tuli natuke rohkem :P
Hooaja kokkuvõte: 13 800 km ja 670 h, millest 105 h jooks, matk, suusk, jõud.

Järgmise postituseni!