teisipäev, 6. detsember 2016

Meie pere rattad müügiks!

Rattaid saab näppida ja vaadata ProShopi kaupluses Pärnu mnt 139e/1, Tallinn. Avatud T-R 11-18. Telefoni teel saab infot sellel numbril: +372 522 5783.

COLUER Code 40
Väga vähe kilomeetreid sõitnud.
Hind: 2490.-


Raam/Frame : Coluer Monocasco Carbon
Suurus/Sizes:M-52cm
Kahvel/Fork : Voluer Aero Carbon
Käiguvahetus lingid/Sifters:Shimano Ultegra 11s
Taga käiguvahetaja/rear derailler: Shimano Ultegra 11s
Esi käiguvahetaja/front derailler: Shimano Ultegra
Pidurid/brakeset: Shimano Ultegra
Käpp/crank: Shimano Ultegra 50/34
Sadul/saddle: Selle Italia
Sadulapost/seatpost: Coluer aero Carbon
Jooksud/wheels: Mavic 
Lenksu pikendus/stem:
Kasett/cassette: 11-25
Kett/chain: Shimano

KTM Revelator 
Minu eelmise hooaja püss. 2 paari jookse. Sadul pildil jääb minuga ja sellele jääb uue ratta sadul.
Hind: 1500.-



Raam/Frame : KTM Revelator 330 Carbon
Suurus/Sizes: Pisike. Mina olen 165 cm pikk :)
Kahvel/Fork : KTM Revelator 330 Carbon
Käiguvahetus lingid/Sifters: Campagnolo Ultra Record Carbon 10s
Taga käiguvahetaja/rear derailler: Campagnolo Record Carbon 10s
Esi käiguvahetaja/front derailler: Campagnolo Veloce
Pidurid/brakeset: Campagnolo Record Titanium
Käpp/crank: Campagnolo Record Carbon 53/39
Sadul/saddle: Selle Italia SLR
Sadulapost/seatpost: Rorce Team Carbon
Lenkstang/handlebar: FSA (laius 42cm)
Jooksud/wheels nr1: Campagnolo Zonda
Jooksud/wheels nr2: Tecno 1.55 Gipiemme
Kaele kausid/headset: Richey PRO
Kasett/cassette nr1: 11-25
Kasett/cassette nr2: 12-29
Kett/chain: Campagnolo C10
Kaal: u 7 kg

esmaspäev, 14. november 2016

reede, 4. november 2016

Pealkirja ei suutnud välja mõelda!


Kirjutan natuke sellest kui raske on minu jaoks blogi pidada, pilte postitada või üldse endast rääkida avalikkusele.
Kõige rohkem hirmutavad mind need, kes mikrofoni ja kaameraga ringi käivad. Ma ei ole kindel kui mitu korda ma olen neid märganud peale võidusõitu ja lihtsalt suure kaarega mööda läinud, lootes, et mind ei märgata. Reaalne näide sellest hooajast Valgehobusemäel HEEC etapil. Lõpetasin sõidu ja nägin neid peale finishijoont kaugemal. Pagesin aedade vahelt ja lindi alt sõbranna juurde kiiresti. Üks näide veel sel aastal, kus natukene põgenesin, aga ei pääsenud. Oi kui ma nägin, et tulevad minu poole siis ma endamisi mõtlesin, et seekord pole pääsu. Ma tõsiselt proovisin see aasta ja proovin edasi ennast parandada ja tean, et toetajatele ja näiteks mu vanaemale on tähtis see, kui mõne sõna kaamerasse ka ütlen. :D Ütleme nii, et mida rohkem seda tegema peab seda kergemaks see tegelikult läheb. Aga kui saates minu osa tuleb, siis vaadata ma võin ennast aga oma juttu kuulata- NO WAY!
Mulle tegelikult ei meeldi liigne tähelepanu ja eelistaksin vaikselt omaette nokitseda. Miks ma nii ei saa ja pean blogi, oman Facebooki ja Instagrami jms? 
Nagu ma eespool natuke mainisin siis üks põhjus on minu toetajad. Viimati üks minu toetajatest küsis, et mis ta saab sellest kui toetab mind? Üks asi on kindlasti minu tulemused aga kui need kusagil ei kajastu ja minust ei teata midagi, siis ei saa ka toetaja sellest midagi kasu ja miks siis mind üldse toetada.
Teine suur põhjus, miks ma nt blogi pean on see, et siin ma saan enda versiooni võidusõitudest ja muudest asjadest kirjutada. Tihti on juhtunud see, et eeldatakse midagi, mis pole üldse tõsi. Ja see ei meeldi mulle. Selle asemel, et seletada igale ühele eraldi, ma parem kirjutan. Seda ka, et ajakirjanduses ei kajastu minu kõik tulemused, sest ma ei ole pädev tulemuste saatja neile. Siit ja sotsiaalmeediast saab aga enamus info kätte, kellel on huvi minu tegevuste järgi. 
Seda postitust siin olen juba täpselt 2 H kirjutanud. Ja järgmine 2 H läheb AVALDA nupu peale vajutamiseks. Mulle on vihjatud, et ma postitan blogisse liiga vähe. Sellepeale ma vastasin, et see pole nii kerge kui arvatakse. Aga harjutamine teeb meistriks ja mõne aja pärast äkki voolab jutt paremini. 
Thumbs up!

Pildi pealt tundub kerge :P

Pildi autor: Madis Sinivee

reede, 28. oktoober 2016

Tegelikult päris ohtlik.

Rattaga sõites autoteel tuleb alati tähelepanelik olla.



Kuupäeva ei tasu vaadata :D Õige on 27.10.2016.

pühapäev, 23. oktoober 2016

Hooaja 2016 kokkuvõte



Alustan numbritest. Tunde tuli üldse kokku 740 H. Plaanisin natuke rohkem aga võrreldes eelmise aastaga on umbes 30 H rohkem. Arvestades, et eelmine aasta oli üldiselt stabiilne (treeningud, füüsilinevorm) ja see aasta selline auklik siis sinna see jäi. Kilomeetreid tuli sama palju kui eelmine aasta umbes 14 500 KM. See oli sellepärast, et sõitsin MTB see aasta palju rohkem ja samuti käisin ka jõusaalis peaaegu aastaringi. Kindlasti mõjutas ka see, et talvel tuli ÜKEt ikka päris palju. Umbes 120 H, mis ei hõlma pukki.
Üldiselt aga ei saa väga rahule jääda. Järgmine aasta aga targem jälle ja proovin vigastusi ja haigusi vältida ning rohkem enda eest hoolitseda. Rahule aga võib jääda sellega, et areng siiski seisma ei jäänud. Eelmise aastaga võrreldes oli ikka väike samm edasi astutud.
Tulemustes nii palju, et enamus tähtsaid sõite läks kuupeale näiteks maratoni EM Lätis, kus olin sunnitud katkestama. Olin omale mingi kõhuhäda külge korjanud. Siis EMV grupisõidus, kus vorm oli hea aga sõidutaktika oli ikka nii vale. Grupisõidu EM Prantsusmaal ei läinud ka üldse hästi. Selleks ajaks olin oma tervisehädade ja asjadega niikaugel juba, et täitsa kets olin.
Nüüd positiivsemad tulemused. Kindlasti UCI World Marathon Series Meda maratoni võit maikuus. Täitsa uhke selle üle. Vorm oli selleks ajaks juba päris hea. Arvatavasti tänu Gracia Orlova UCI 2.2 tuurile, millele läksin peale sellise mitte nii hea vormiga. Jalg oli haige enne tuuri ja natuke ka tuuri ajal. Oma kuuaega aprillis :P Siinkohal kõigile meeldetuletuseks ka, et tuleb oma lihaste eest regulaarselt hoolitseda. Eriti kui koormused on suured. Aga ega tuur ka täitsa aia taha ei läinud. Kokkuvõttes 50. koht ja viimasel etapil tegin päris hea sõidu.
Kindlasti hea tulemus ka UCI Portugal MTB tuurilt. Mis siis, et viimast etappi ei saanud sõita, kuna kõhuhäda kollitas. Aga paar etapi võitu Maarisega suutsime koju tuua. Ja mis kõige tähtsam, see oli ikka suurepärane elamus.
Ega rohkem väga polegi. Eesti sõitudest võib veel tegelikult rahule jääda EMV eraldistardiga. Iseenda üllatamine, mis siis, et napilt teine. Ma ei ole hea eraldistardis ja see oli mu parim eraldistart üldse. Siis ka Tartu Rattaralliga jäin rahule, et seal peapundis ära püsisin. Hull kihutamine käis ikka esimene pool sõidust. See on ka hea näide sellest, kuidas nädal aega enne tähtsat sõitu võib olla kõik väga hästi ja nädal hiljem ehk siis maratoni EMil, on täielik kaos.
Siis maratoni EMViga kindlasti rahul. Estonian Cupi üldvõit on ka väga positiivne.
Kõiki tulemusi saab näha siit:
http://liisaehrberg.blogspot.com.ee/p/tulemused-2015.html

Üks asi, millest ma veel sõna tahan võtta, eriti arvestades seda hooaega, on lood naiste koondisega, mida tegelikult ei eksisteeri. Kirjutan oma arvamuse ära. Eelarve ejlis on naistel 0. Kõige suurem probleem on aga hoopis selles, et pole kedagi, keda isegi huvitaks, mis naiste poolel tegelikult toimub. Projekte kirjutavad ja asju ajavad taga EJLis sõitjate peikad/eeskostjad, keda huvitab ainult ühe kindla sõitja heaolu. Minu arvates see ei ole väga hea variant. Igaüks võib teha, mida tahab, kui vähegi ahnust ja nutikust jagub. Siinkohal läheb EJLis vaja neutraalset inimest/inimesi, kelle sõna maksab ja kes hoiab ennast asjaga kursis, et sellised jamad nagu see aasta oli, jääksid ära. Hetkel sellist inimest pole ja tundub, et mitte kedagi ei huvita, mis tegelikult toimub naiste poolel ja hea näide on kohe võtta EJLi juhatuse protokollist.
''Eesmärki ei täidetud. OM-ile ei pääsetud Ebaõnnestumise peamise põhjusena võib välja tuua kvalifikatsioonivõistlustel osalenud koondise liikmete, kelle ülesandeks oli abistada liidrit Liisi Risti, ebapiisavad kogemused ja ka sportliku taseme. Koondis oleks pidanud sellesuunaliselt tegutsema 2015. aasta algusest. Kahjuks nappis sellise plaani elluviimiseks ka vajalikke ressursse.''
Kahju on lugeda, et ei teata, milles tegelik probleem oli ja mis üldiselt naiste pool toimub. Aga see selleks. Ma võiksingi siia kirjutama jääda sellest. Lootus on lollide lohutus aga loodetavasti asi ikka paraneb kunagi ja tekib õige koondis, õigete koondislastega ja reaalsete eesmärkidega.

2016 hooaja jätan nüüd selja taha ja ei jõua uut ära oodata. Järgmine aasta sõidan ma Hollandis maantee amatöörtiimis, millel on väga hea kalender. Palju 1.2 ja 1.1 UCI sõite pluss tuurid. Tuleb huvitav hooaeg.












esmaspäev, 19. september 2016

Hooaja lõpp!


Minu hooaja lõpp on läinud läbi tõusude ja mõõnadega põhiliselt allamäge. Ikka juhtub. Viimased kuu aega olen võidelnud igasuguste jamadega. Võistlused olid enamasti kannatuste rajad, millest taastumine võttis terve igaviku.
Mul oli plaan minna grupisõidu Euroopa Meistrivõistlustele septembri keskel aga sinna reaalselt minna otsustasin alles peale Kalevipoja Rattamaratoni. See oli nädal enne EMi. Kuna ma olen viimasel ajal olnud jube kehv, siis EMile minna katkestama, tundus nõme ja vaimselt laastav. Samas tundus veel nõmedam mitte minna ja proovida. Nii ma siis lendasingi Prantsumaale segaste tunnetega, et mida kuradit ma küll teen.
EM toimus varasema Nice´s asemel Plumelecis. Rada oli vahepeal asukohta muutnud terrorismi rünnaku pärast. Varasem rada oli mõeldud puhtalt mägironijatele. Nüüd aga oli natuke lihtsam. Ringil oli peaaegu 2 kmi pikkune finishitõus, mis oli vahepeal päris järsk. Seda pidime võtma 8 korda. Minu jaoks oli seegi tõus raske. Viimati sõitsin sarnast tõusu kevadel.
Päev enne starti käisime rada piilumas ja kui ma nägin ära kui raske see ikka on, siis teadsin juba, et nüüd on küll jama. Ja ei tulnudki üllatuseks mulle võistluse ajal kui 3 ringil tõusul kiiremini sõideti ja ma pundist pudenesin. Peale tõusu sain punti tagasi aga tõus oli ees ja naised jälle kihutasid ja nii ma jäingi eesolevatest maha. Sõitsin lõpuni pundis, kus oli ka Liisi. Üle finishijoone lihtsalt veeresin koos lätlasega. Kohaks 93. Kogu info leiab siit: http://uec.ch/en/component/k2/item/513-2016-uec-road-european-championship-all-info.html
Polnud väga tore see sõit minu jaoks aga paremat ei suutnud. Mina olen omadega toss praegu ja head meelt teeb ainult see, et nüüd saan aja maha võtta ja täiega puhata, et mitte omale veel suuremat auku kaevata.

Positiivne kogu viimase aja jamale oli aga see, et Hawaii Express Estonian Cup´i üldvõit tuli ikka ära. Mul oli esimesed 2 etappi sõitmata ja 1 etapp 6st järelejäänust oli selline lihtsalt kulgemine. Oleks ühelgi sõidul midagi tehnilist või midagi muud juhtunud, oleks üldvõit tulemata jäänud. Õnn oli minu poolt ja suured tänud kõigile aitajatele ja toetajatele!



teisipäev, 5. juuli 2016

Eesti Meistrivõistlused XCM/Raplamaa Rattamaraton

Eesti Meistrivõistlused  XCM/Raplamaa Rattamaraton

Pole ammu kribanud. Vahepeal on palju juhtunud. Väga lühidalt:
  • Tartu Rattaralli. Lõpetasin peapundis kohaga 41. Naistest esimene. Eesmärk sai täidetud ja ülirahul.
  •  Lähte Rattamaraton ja EM XCM Siguldas. Paljud on küsinud, et miks ma päev enne EM Lähtel maratoni sõitsin siis vastus on see, et terve nädal oli mul kõhus imelik olla ja teadsin, et EM läheb puutaha. Seetõttu, et mitte ka Estonian Cupi kokkuvõtet kaotada, sõitsin Lähte RMi läbi. Jätsin omale selle võimaluse millegi eest võidelda kui muud ette ei tule. EM-il Siguldas maksimaalselt pingutades juhtuski see, mis ma arvasin ja peale 60 kmi oli kõik.
  • Vändra Rattaralli ja Pärnu Rattaralli. Vändras oli nii külm, vihm ja tuul. Ma reaalselt külmusin ära. Umbes 30 kmi oli sõidetud ja mulle aitas. Kuna mul kedagi taga sõitmas autoga polnud siis helistasin isale (Telefon oli kaasas :P) ja kutsusin ta järgi. Pärnus oli parem ilm. Sain oma sõidu ilusti sõidetud ja hea trenni kirja.
  • Eesti Meistrivõistlused eraldistardis. 3 sek jäi kullast puudu. Ma ei ole eraldis kunagi hea olnud ja näha arengut sellel alal teeb meele rõõmsaks. 
  • Eesti Meistrivõistlused grupisõidus. Jälle üks tähtis sõit puutaga. Kahju, et see aasta video otseülekannet sõidust polnud. Hea komöödia oli.
Vist sain enamuse kirja.
Nüüd siis viimase sündmuse juurde. EMV maratonis Raplamaa rattamaraton. Rada oli raske, eriti teine pool. Raputav, mudaaugud  ja singleid palju. Pluss ilm tegi sõidu veel raskemaks. Stardis oli kraade 30 ringis. Selline palav ilm pole mulle kunagi sobinud. Ja polnud ka seekord erand. Nii vastik oli sõita. 5 pudelit vett läks. Aitäh jootjatele, ilma teieta poleks lõpuni vedanud.
Kuna ilm oli palav ja rada selline raskem, eriti teine pool rajast, siis võtsin esimese poole natuke leebemalt.  Algusepoole kusagil metsasinglitel suutsin lenksuga vastu puud sõita. Arvasin, et mahun sealt kahe puu vahelt läbi oma laia lenksuga aga oih, ikkagi mitte. Kaotasin oma ühe pärdiku ära. L Tänud Marekile püsti aitamise eest!
Enamus sõidust ei teadnud ma konkurentidest midagi. Peale esimest toidupunkti kruusatee kurvis korra nägin Greetet natuke tagapool endast. See oli ka ainuke kord, sest mul käis peas mõte, et pole vaja taha vaadata ja sõida lihtsalt oma sõitu. Keava singlitel, umbes arvasin, et teine on lähedal aga ega ma kindel polnud. Nii ma sõitsin teadmatuses lõpuni. Protokollist pärast vaatasin, et vahe oli lõpuks natuke alla 4 minuti.
Lõpus hakkas vihma ka sadama. Sellise palava ilmaga oli see mõnna. Ainult, et suusaradadel oli ikka ülilibe.
Aga Eesti Meister XCMis. Suutsin oma särki kaitsta. Üliõnnelik. Selle hooaja esimene pool on minu jaoks raske olnud, eriti vaimselt. Selle sõiduga sain jälle killuke enesekindlust juurde ja asi liigub ehk paremuse poole.


P.S. Pärdik:

esmaspäev, 16. mai 2016

Soome


13-15. mail toimus Soomes naistele tuur. Esmakordselt oli tuur see aasta uci 2.2 sõit. Korralduse ja taseme poolest sobiks sellele paremini 2.4. Kahju, et sellist kategooriat ei eksiseeri. 
Stardis oli 41 sõitjat. Võrreldes Grazia Orlova 2.2 tuuriga, kus käisime aprilli lõpus ja kus oli umbes 150 sõitjat ja profitiimid, oli tase Soomes palju madalam.

Selline pisike punt.

Kindlalt sain Soome tuurile minekust teada alles paar päeva enne tuuri algust. Ma teadsin, et on plaan minna aga kindlat kinnitust ei olnud. Vähese etteteatamisaja tõttu oli Eesti naistekoondis ainult 4 liikmeline (Mae Lang, Daisi Rist, Liisi Rist ja mina ise). Isegi mõtlesin, et kas on mõtet minna. Jõudsin Portugalist tagasi alles teisipäeva öösel ja enesetunne oli reisist ning pikast ja raskest maratonist laip. Tuur algas reedel. Mõtlesime ja jõudsime järeldusele, et isegi kui ma ei taha minna ja mega väss, siis peaksin ikka, kuna maanteevõistlusi on mul see aasta olnud vähe ja kiirust napib. 
Soome läksime ise, kuna mul isa töötab seal, siis oli öömaja ja toit olemas.  
Tuur algas 2,6 kmi proloogiga. Rada oli igav. Edasi-tagasi ja läbi. Lõpus sõitsin valesti ka veel. Raja turvaja ja lindid oleksid võinud selle koha peal olla. Sõitsin vastassuunda ja siis hakati karjuma, et mitte siit. Keerasin siis kuidagimoodi tagasi ja sõit oli tehtud. Kohaks 15.


Järgneval päeval oli eraldistart 10 kmi ja õhtul 82 kmi grupsõit. Eraldistardis ei midagi üllatavat. Terve sõit ainult katsetasin. Ei leidnud seda õiget käiku ja rütmi. Grupisõidu rattaga oli veel eriti tüütu neid käike klõbistada. Aga kogemusi sain ja tean mida järgmine kord paremini teha. Kohaks sain kirja 17. Sellega oli minu tuur tehtud. Kuna ma eraldistardis hea pole, siis polnud ka kokkuvõttes enam midagi teha. 
Õhtul oli kavas 82 kmi grupisõit. Peale hommikust sõitu olin nii väsinud, et magasin sõitude vahel. Vahepeal oli ka vihma hakanud sadama. Mu vaim ja enesetunne olid nii räsitud, et hakkasin isegi nutma enne starti, et ei taha sõita. Tavaliselt ma tahan ja olen ärevuses kui võistelda saab, eriti grupisõidus, mis mulle väga meeldib. Ega midagi, tönnisin natuke ja sõitsin ära. Nagu ma aimasin siis ei juhtunud mitte midagi sõidu ajal. Kedagi eest ära ei lastud ja jäi lõpu peale. Kohaks sain kirja 10.

Järgmisel päeval oli 95 kmi ringidel. 9 ringi oli vaja sõita ja finishitõus oli päris terav. Seekord enne sõitu nutma ei hakanud. Sõidu algusest ei mäleta väga midagi. Ju siis ei toimunud midagi. Uni oli ka. Hea, et guaraana ampull taskus oli. Kolm või kaks ringi enne lõppu (jälle ei mäleta :P) olid saanud pundist minema 3 sõitjat ja üks neist oli Hispaania koondise liider, kes oli ohtlik Liisi kokkuvõttes 5. kohale, samuti ka Iisraeli koondise liidrile. Iisraeliga oli koostöö hea ja umbes 4 kmi enne lõppu oli hispaanlane kinni püütud. Finishit ma ei teinud. Veeresin üle joone 10. kohaga. Liisi säilitas oma 5. koha kokkuvõttes ja Iisraeli sõitjad pärast tänasid südamest mind.
Kokkuvõttes olin 14. kohal.
Üldiselt selline poolunes tehtud tuur. :D

P.S numbrid pidi peale tuuri tagasi andma. Numbri tagastamata jätmise eest 30 eurone trahv.

Abinaiste rollis-Iisraeli meister ja Eesti meister.


Tuuri kodulehekülg: http://www.etappiajo.info/ 

esmaspäev, 9. mai 2016

Mêda UCI World Marathon Series

Maanteelt otse bike selga. Peale Gracia Orlova UCI 2.2 tuuri tulin Portugali 4ndal mail ja sõit ise toimus 8dnal. Sain natuke harjuda rattaga aga ainut maanteel. Metsa ei tahtnud kuidagi minna kuna vihma kallas iga päev. Samuti oli ka väsimus tuurist ja reisimistest suur sees. Tiksusin maanteel ja mõtlesin, et täitsa jama mis teen. Tulin niikaugele maratoni sõitma ja enesetunne jube. Aga tagasiteed polnud ja starti läksin mõttega lihtsalt sõita.
Maratoni nimi on Meda100Marathon ja kui ma õigesti mäletan, siis on see teist aastat UCI World Marathon Series all.
Distants oli naistel 89,4 kmi ja profiililt selline:
Pildi pealt tundus juba, et tulemas oli raske sõit. Veel raskemaks tegi selle vihm. Rada oli väikseid jugasid täis ja mudane. Ratas vaevu veeres. Mäkke oli kõige raskem minna. Oleks siis olnud lauged tõusud aga ei, see pole ju huvitav. Koosolekul räägiti, et viimane 15 kmi on kõike raskemad. Õnneks ma ei teadnud sõidu ajal millal see hakkas. Garmin lõpetas suure vihma ja muda peale töötamise umbes 40 kmil. Kilomeetri märke rajal väga polnud. Ainult lõpus 3kmi silt ja 1,5 kmi silt. Aga tõusu järgi sai aru, et nüüd on see lõpu 15kmi. 75 kmi rasket sõitu selja taga ja siis tuleb alles kõige raskem osa. See oli eneseületus lihtsalt.
Sõidu alguses läksin naistest ette ja püsisin terve sõidu ees. Proovisin mitte mõelda nende peale, et teeksin ikka oma sõitu. Kuna enesetunne polnud kõige parem ja ennast kulutada vales kohas polnud mõistlik. Tõusudel ja kurvides nägin paari naist natuke tagapool. Aga umbes 30 kmil olin üksi ja nii lõpuni. Sõidu ajal mulle vahesid ei öeldud. Sõitsin teadmatuses lõpuni. Ja kuna mul Garmin ka jooksis kokku, siis ei teadnud ma aega, distantsi, palju lõpuni, millal tõus hakkab jne. Omamoodi huvitav oli. Oi kus ma olin õnnelik kui nägin silti, et 3 kmi ainult lõpuni. Täitsa ulme tundus. Mis siis, et see oli mäkke ja mitte laugelt. Leidsin siis veel viimased jõuvarud kusagilt ja inisesin lõpuni, arvates, et keegi tuleb tagant. Lõpuks oli teise kohaga vahe 15 minutit. Hea, et ei teadnud seda. Oleksin lõpus muidu rahulikult võtnud. Ajaks tuli 5h ja minu esimene UCI World Marathon Series võit.


Photo João Fonseca
                                                               Photo João Fonseca

Sõidu kodulehekülg: http://www.meda100marathon.com/

Erilised tänud Maaris Meierile!

laupäev, 26. märts 2016

Portugal Tour MTB UCI 21-26 märts 2016


6 päeva. 2 sõitjaga tiimid. Fantastilised rajad ja kohad ning muidugi üliraske. Tänu Maaris Meierile sain ka mina seda kogeda. Minust on saanud palju parem rattur. Aitäh sulle! Meie tiimi nimi oli MTBcamps.eu ja sõitsime UCI naiste eliidi arvestuses. Kohe alguses tahan ka tänada Andréd ja GoinGBikei, kes meie rattaid iga päev pesi ja korda tegi. Thank You So Much!

Rajaprofiil ja distantsid:
http://www.portugaltourmtb.com/en/reconhecimento2016.asp

Proloog.


Väga kurviline ja mõnus lõputõus. Maaris alustas ja mingi hetk vahetasime. Lõputõusu pidin algselt mina ees olema aga, kuna ma sain n-ö haamri, siis ei liikunud ma sealt kuidagi hästi üles. Maaris läks ees ning muidugi pidi mind järgi ootama. Aga polnud hullu. Tubli 2. koht ja 11 sek kaotust.



1. Etapp


Ei osanud arvata, mis mind ees ootab. Kohe alguses hakati kihutama. Proovisin Maarise taga olla aga eilne haamer kimbutas jälle ja jäin kogu aeg maha. See oli lihtsalt jube. Mõtlesin, et kui nüüd varsti paremaks ei lähe siis on küll sõit läbi. Kuidas ma küll nii 80 kmi maastikul ja selliste tõusudega sõidetud saan. Aga Maaris võttis tempo vaiksemaks ja kannatasin tema taga. Umbes 50 minutil või hiljem läks tunne paremaks ja sain ka lõpuks ette sõitma minna. Hakkasime lõpuks normaalselt liikuma. Olime teisel positsioonil sellel hetkel. Ja siis üllatus, esirehv oli töss. Ei ole midagi, sisekumm sisse ja sõitsime edasi. Rada oli päris raske. Kogu aeg üles alla ja mitte lauged tõusud. Täitsa seinad olid. Umbes 20% lised. Mõnusad ja pikad. Mingi hetk hakkas Maarisel raske. Krambid. Pühapäevane XCO võistlus hakkas tundma andma. Saime kuidagi lõpuni aga seda ma ütlen, et see lõputõus oli liiga ränk. Pärast mõtlesime, et mida me küll teeme siin. Kohaks saime kirja 4. Ja kaotust võitjale umbes 9-10 min. Ajaks 4h 59 min. Läksime koju lootusega, et homme on äkki parem päev.



2. Etapp



Ei olnud sugugi kergem kui eilne etapp. Aga vähemalt olime mõlemad paremas olekus. Enesetunne oli hea, vähemalt alguses. Peale viimast pikka tõusu (üle 1000m) olin väsinud. Õnneks oli lõpuni ainult allamäge minna. Maaris oli laskumistel ees, kuna kiirused olid suured ja ta on palju osavam. Ma proovisin sama trajektoori võtta ja mitte maha jääda. Endalegi üllatuseks sain päris hästi hakkama. Päris raske oli ainult ratast kinni hoida. Raputas ja viskas. Lõpuks olid käed kanged ja valusad.
Meie taktika algusest peale oli enda tempoga sõita. Suhteliselt alguses olime juba liidripositsioonil aga endiselt sõitsime omas tempos ja teised meid ei huvitanud. N-ö taktika tasus ära. Me võitsime etapi. 3min 23 sek ees teisest kohast. Ajaks 3h 55min.






3. Etapp


See etapp jääb mulle eluks ajaks meelde. Üliraske, väga pikk, imelised vaated ja rajad.
Nagu ka eelneval päeval läksime tegime oma sõitu. Esimesel pikal tõusul tõusime liidriteks ja vahe suurenes päris pikaks. Siis aga tõusu lõpupoole kimbutas ebaõnn ja Maarise rattal tuli tagumine käiguvahetaja küljest. Esimene reaktsioon oli, et sõit on läbi. Kaua aega läks erinevate lahenduste leidmiseni. Lõpuks oli ratas ühekäiguline ja saime kuidagi 26kmi tehnilisse punkti. Seal pandi uus käiguvahetaja ja me saime sõitu jätkata. Olime kokku aega kaotanud sinna peaaegu 1h. Saime mingi aeg sõita kuni mul tagarehv tühjaks vajus. See oli lihtsalt uskumatu. Panime sisekummi sisse ja sõitsime edasi. Viimased 13 kmi olid jubedad. Väsinud ja tölpinud tunne oli. Polnud ka ime kui 7h 30 minutit sai rajapeal oldud. Aga lõpetasime etapi ja saime tuuri, vaatamata tehnilistele viperdustele, jätkata.
Õhtul kui rattaid korda tehti siis sain omale mälestuseks oma tagumise rehvi ja roostes naela.



Sõitsin üle 40 kmi sellise naelaga rehvis. Ma ei oska midagi tarka öelda selle kohta!



4. Etapp



Võrreldes eilsega oli natuke kergem etapp. Aga väsimus oli suur sees ja ei olnud üldse kerge. Jällegi võtsime oma tempo nagu eelnevatel päevadel ja lootsime, et äkki täna midagi tehnilist ei juhtu. Kohe alguses võtsid ka liidrid meile sappa. Päris pikalt oli meil sabarakud taga. Mingi hetk aga laskumisel saime vahe sisse ja läinud me olime. Rajal oli päris palju kiviseid tehnilisi kohti. Mulle hakkas isegi täitsa meeldima. Võiks öelda, et ma isegi nautisin nendel sõitmist.
Jällegi umbes 10 kmi enne lõppu tuli suur väsimus peale ja hakkasin kilomeetreid lugema. Lõpp ei tahtnud kuidagi tulla. Tiirutas ja tiirutas. Lõpuks ikka sai läbi ja ajaks oli 4h 30 min. Kohaks naistes 1. ja teine koht kaotas 10 min. Peale eilset jama olime väga rahul aga ka väga väsinud.




Viimane etapp jäi meil kahjuks sõitmata tervislikel probleemidel aga me ei lase päid norgu, sest see oli üks vägev sõit. Meil oli hea tiimitöö. Me küll ei saanud kohta lõpuprotokollis aga me olime tublid ja need kogemused mis ma siit sain, tegid minust parema ratturi kohe kindlasti. Ja muu ei loe.
Aaa.. ja mega trenni sain ka!



Tulemusi saab siit näha: http://www.portugaltourmtb.com/en/classificacoes.asp