laupäev, 26. märts 2016

Portugal Tour MTB UCI 21-26 märts 2016


6 päeva. 2 sõitjaga tiimid. Fantastilised rajad ja kohad ning muidugi üliraske. Tänu Maaris Meierile sain ka mina seda kogeda. Minust on saanud palju parem rattur. Aitäh sulle! Meie tiimi nimi oli MTBcamps.eu ja sõitsime UCI naiste eliidi arvestuses. Kohe alguses tahan ka tänada Andréd ja GoinGBikei, kes meie rattaid iga päev pesi ja korda tegi. Thank You So Much!

Rajaprofiil ja distantsid:
http://www.portugaltourmtb.com/en/reconhecimento2016.asp

Proloog.


Väga kurviline ja mõnus lõputõus. Maaris alustas ja mingi hetk vahetasime. Lõputõusu pidin algselt mina ees olema aga, kuna ma sain n-ö haamri, siis ei liikunud ma sealt kuidagi hästi üles. Maaris läks ees ning muidugi pidi mind järgi ootama. Aga polnud hullu. Tubli 2. koht ja 11 sek kaotust.



1. Etapp


Ei osanud arvata, mis mind ees ootab. Kohe alguses hakati kihutama. Proovisin Maarise taga olla aga eilne haamer kimbutas jälle ja jäin kogu aeg maha. See oli lihtsalt jube. Mõtlesin, et kui nüüd varsti paremaks ei lähe siis on küll sõit läbi. Kuidas ma küll nii 80 kmi maastikul ja selliste tõusudega sõidetud saan. Aga Maaris võttis tempo vaiksemaks ja kannatasin tema taga. Umbes 50 minutil või hiljem läks tunne paremaks ja sain ka lõpuks ette sõitma minna. Hakkasime lõpuks normaalselt liikuma. Olime teisel positsioonil sellel hetkel. Ja siis üllatus, esirehv oli töss. Ei ole midagi, sisekumm sisse ja sõitsime edasi. Rada oli päris raske. Kogu aeg üles alla ja mitte lauged tõusud. Täitsa seinad olid. Umbes 20% lised. Mõnusad ja pikad. Mingi hetk hakkas Maarisel raske. Krambid. Pühapäevane XCO võistlus hakkas tundma andma. Saime kuidagi lõpuni aga seda ma ütlen, et see lõputõus oli liiga ränk. Pärast mõtlesime, et mida me küll teeme siin. Kohaks saime kirja 4. Ja kaotust võitjale umbes 9-10 min. Ajaks 4h 59 min. Läksime koju lootusega, et homme on äkki parem päev.



2. Etapp



Ei olnud sugugi kergem kui eilne etapp. Aga vähemalt olime mõlemad paremas olekus. Enesetunne oli hea, vähemalt alguses. Peale viimast pikka tõusu (üle 1000m) olin väsinud. Õnneks oli lõpuni ainult allamäge minna. Maaris oli laskumistel ees, kuna kiirused olid suured ja ta on palju osavam. Ma proovisin sama trajektoori võtta ja mitte maha jääda. Endalegi üllatuseks sain päris hästi hakkama. Päris raske oli ainult ratast kinni hoida. Raputas ja viskas. Lõpuks olid käed kanged ja valusad.
Meie taktika algusest peale oli enda tempoga sõita. Suhteliselt alguses olime juba liidripositsioonil aga endiselt sõitsime omas tempos ja teised meid ei huvitanud. N-ö taktika tasus ära. Me võitsime etapi. 3min 23 sek ees teisest kohast. Ajaks 3h 55min.






3. Etapp


See etapp jääb mulle eluks ajaks meelde. Üliraske, väga pikk, imelised vaated ja rajad.
Nagu ka eelneval päeval läksime tegime oma sõitu. Esimesel pikal tõusul tõusime liidriteks ja vahe suurenes päris pikaks. Siis aga tõusu lõpupoole kimbutas ebaõnn ja Maarise rattal tuli tagumine käiguvahetaja küljest. Esimene reaktsioon oli, et sõit on läbi. Kaua aega läks erinevate lahenduste leidmiseni. Lõpuks oli ratas ühekäiguline ja saime kuidagi 26kmi tehnilisse punkti. Seal pandi uus käiguvahetaja ja me saime sõitu jätkata. Olime kokku aega kaotanud sinna peaaegu 1h. Saime mingi aeg sõita kuni mul tagarehv tühjaks vajus. See oli lihtsalt uskumatu. Panime sisekummi sisse ja sõitsime edasi. Viimased 13 kmi olid jubedad. Väsinud ja tölpinud tunne oli. Polnud ka ime kui 7h 30 minutit sai rajapeal oldud. Aga lõpetasime etapi ja saime tuuri, vaatamata tehnilistele viperdustele, jätkata.
Õhtul kui rattaid korda tehti siis sain omale mälestuseks oma tagumise rehvi ja roostes naela.



Sõitsin üle 40 kmi sellise naelaga rehvis. Ma ei oska midagi tarka öelda selle kohta!



4. Etapp



Võrreldes eilsega oli natuke kergem etapp. Aga väsimus oli suur sees ja ei olnud üldse kerge. Jällegi võtsime oma tempo nagu eelnevatel päevadel ja lootsime, et äkki täna midagi tehnilist ei juhtu. Kohe alguses võtsid ka liidrid meile sappa. Päris pikalt oli meil sabarakud taga. Mingi hetk aga laskumisel saime vahe sisse ja läinud me olime. Rajal oli päris palju kiviseid tehnilisi kohti. Mulle hakkas isegi täitsa meeldima. Võiks öelda, et ma isegi nautisin nendel sõitmist.
Jällegi umbes 10 kmi enne lõppu tuli suur väsimus peale ja hakkasin kilomeetreid lugema. Lõpp ei tahtnud kuidagi tulla. Tiirutas ja tiirutas. Lõpuks ikka sai läbi ja ajaks oli 4h 30 min. Kohaks naistes 1. ja teine koht kaotas 10 min. Peale eilset jama olime väga rahul aga ka väga väsinud.




Viimane etapp jäi meil kahjuks sõitmata tervislikel probleemidel aga me ei lase päid norgu, sest see oli üks vägev sõit. Meil oli hea tiimitöö. Me küll ei saanud kohta lõpuprotokollis aga me olime tublid ja need kogemused mis ma siit sain, tegid minust parema ratturi kohe kindlasti. Ja muu ei loe.
Aaa.. ja mega trenni sain ka!



Tulemusi saab siit näha: http://www.portugaltourmtb.com/en/classificacoes.asp