esmaspäev, 16. mai 2016

Soome


13-15. mail toimus Soomes naistele tuur. Esmakordselt oli tuur see aasta uci 2.2 sõit. Korralduse ja taseme poolest sobiks sellele paremini 2.4. Kahju, et sellist kategooriat ei eksiseeri. 
Stardis oli 41 sõitjat. Võrreldes Grazia Orlova 2.2 tuuriga, kus käisime aprilli lõpus ja kus oli umbes 150 sõitjat ja profitiimid, oli tase Soomes palju madalam.

Selline pisike punt.

Kindlalt sain Soome tuurile minekust teada alles paar päeva enne tuuri algust. Ma teadsin, et on plaan minna aga kindlat kinnitust ei olnud. Vähese etteteatamisaja tõttu oli Eesti naistekoondis ainult 4 liikmeline (Mae Lang, Daisi Rist, Liisi Rist ja mina ise). Isegi mõtlesin, et kas on mõtet minna. Jõudsin Portugalist tagasi alles teisipäeva öösel ja enesetunne oli reisist ning pikast ja raskest maratonist laip. Tuur algas reedel. Mõtlesime ja jõudsime järeldusele, et isegi kui ma ei taha minna ja mega väss, siis peaksin ikka, kuna maanteevõistlusi on mul see aasta olnud vähe ja kiirust napib. 
Soome läksime ise, kuna mul isa töötab seal, siis oli öömaja ja toit olemas.  
Tuur algas 2,6 kmi proloogiga. Rada oli igav. Edasi-tagasi ja läbi. Lõpus sõitsin valesti ka veel. Raja turvaja ja lindid oleksid võinud selle koha peal olla. Sõitsin vastassuunda ja siis hakati karjuma, et mitte siit. Keerasin siis kuidagimoodi tagasi ja sõit oli tehtud. Kohaks 15.


Järgneval päeval oli eraldistart 10 kmi ja õhtul 82 kmi grupsõit. Eraldistardis ei midagi üllatavat. Terve sõit ainult katsetasin. Ei leidnud seda õiget käiku ja rütmi. Grupisõidu rattaga oli veel eriti tüütu neid käike klõbistada. Aga kogemusi sain ja tean mida järgmine kord paremini teha. Kohaks sain kirja 17. Sellega oli minu tuur tehtud. Kuna ma eraldistardis hea pole, siis polnud ka kokkuvõttes enam midagi teha. 
Õhtul oli kavas 82 kmi grupisõit. Peale hommikust sõitu olin nii väsinud, et magasin sõitude vahel. Vahepeal oli ka vihma hakanud sadama. Mu vaim ja enesetunne olid nii räsitud, et hakkasin isegi nutma enne starti, et ei taha sõita. Tavaliselt ma tahan ja olen ärevuses kui võistelda saab, eriti grupisõidus, mis mulle väga meeldib. Ega midagi, tönnisin natuke ja sõitsin ära. Nagu ma aimasin siis ei juhtunud mitte midagi sõidu ajal. Kedagi eest ära ei lastud ja jäi lõpu peale. Kohaks sain kirja 10.

Järgmisel päeval oli 95 kmi ringidel. 9 ringi oli vaja sõita ja finishitõus oli päris terav. Seekord enne sõitu nutma ei hakanud. Sõidu algusest ei mäleta väga midagi. Ju siis ei toimunud midagi. Uni oli ka. Hea, et guaraana ampull taskus oli. Kolm või kaks ringi enne lõppu (jälle ei mäleta :P) olid saanud pundist minema 3 sõitjat ja üks neist oli Hispaania koondise liider, kes oli ohtlik Liisi kokkuvõttes 5. kohale, samuti ka Iisraeli koondise liidrile. Iisraeliga oli koostöö hea ja umbes 4 kmi enne lõppu oli hispaanlane kinni püütud. Finishit ma ei teinud. Veeresin üle joone 10. kohaga. Liisi säilitas oma 5. koha kokkuvõttes ja Iisraeli sõitjad pärast tänasid südamest mind.
Kokkuvõttes olin 14. kohal.
Üldiselt selline poolunes tehtud tuur. :D

P.S numbrid pidi peale tuuri tagasi andma. Numbri tagastamata jätmise eest 30 eurone trahv.

Abinaiste rollis-Iisraeli meister ja Eesti meister.


Tuuri kodulehekülg: http://www.etappiajo.info/ 

esmaspäev, 9. mai 2016

Mêda UCI World Marathon Series

Maanteelt otse bike selga. Peale Gracia Orlova UCI 2.2 tuuri tulin Portugali 4ndal mail ja sõit ise toimus 8dnal. Sain natuke harjuda rattaga aga ainut maanteel. Metsa ei tahtnud kuidagi minna kuna vihma kallas iga päev. Samuti oli ka väsimus tuurist ja reisimistest suur sees. Tiksusin maanteel ja mõtlesin, et täitsa jama mis teen. Tulin niikaugele maratoni sõitma ja enesetunne jube. Aga tagasiteed polnud ja starti läksin mõttega lihtsalt sõita.
Maratoni nimi on Meda100Marathon ja kui ma õigesti mäletan, siis on see teist aastat UCI World Marathon Series all.
Distants oli naistel 89,4 kmi ja profiililt selline:
Pildi pealt tundus juba, et tulemas oli raske sõit. Veel raskemaks tegi selle vihm. Rada oli väikseid jugasid täis ja mudane. Ratas vaevu veeres. Mäkke oli kõige raskem minna. Oleks siis olnud lauged tõusud aga ei, see pole ju huvitav. Koosolekul räägiti, et viimane 15 kmi on kõike raskemad. Õnneks ma ei teadnud sõidu ajal millal see hakkas. Garmin lõpetas suure vihma ja muda peale töötamise umbes 40 kmil. Kilomeetri märke rajal väga polnud. Ainult lõpus 3kmi silt ja 1,5 kmi silt. Aga tõusu järgi sai aru, et nüüd on see lõpu 15kmi. 75 kmi rasket sõitu selja taga ja siis tuleb alles kõige raskem osa. See oli eneseületus lihtsalt.
Sõidu alguses läksin naistest ette ja püsisin terve sõidu ees. Proovisin mitte mõelda nende peale, et teeksin ikka oma sõitu. Kuna enesetunne polnud kõige parem ja ennast kulutada vales kohas polnud mõistlik. Tõusudel ja kurvides nägin paari naist natuke tagapool. Aga umbes 30 kmil olin üksi ja nii lõpuni. Sõidu ajal mulle vahesid ei öeldud. Sõitsin teadmatuses lõpuni. Ja kuna mul Garmin ka jooksis kokku, siis ei teadnud ma aega, distantsi, palju lõpuni, millal tõus hakkab jne. Omamoodi huvitav oli. Oi kus ma olin õnnelik kui nägin silti, et 3 kmi ainult lõpuni. Täitsa ulme tundus. Mis siis, et see oli mäkke ja mitte laugelt. Leidsin siis veel viimased jõuvarud kusagilt ja inisesin lõpuni, arvates, et keegi tuleb tagant. Lõpuks oli teise kohaga vahe 15 minutit. Hea, et ei teadnud seda. Oleksin lõpus muidu rahulikult võtnud. Ajaks tuli 5h ja minu esimene UCI World Marathon Series võit.


Photo João Fonseca
                                                               Photo João Fonseca

Sõidu kodulehekülg: http://www.meda100marathon.com/

Erilised tänud Maaris Meierile!