reede, 1. detsember 2017

2018


Paljud on huvi tundnud, et mis uuel aastal plaanid on. Üldjoontes on programm sama, mis 2017 hooaeg. Ikka jalgrattaga maanteel. Jaanuaris lähen Portugali laagrisse ja veebruari keskel sean suuna Belgia poole, kus elama hakkan. Paljud arvavad, et olen Belgia amatöörklubis. Tegelikult sõidan ikkagi Hollandi klubi eest, mille nimeks Jos Feron Lady Force. 


Eelmine aasta samal ajal teadsin ma sellest klubist ainult seda, et väga hea kalender ja
organiseerimine. Nüüd, kui ma olen terve hooaja seal sõitnud, võin öelda, et raske on paremat leida. Lisaks väga heale kalendrile ja organiseerimisele, on seal ka suurepärane õhkkond ja vahvad inimesed.
Kalender on enam-vähem sama, mis 2017. Mõni sõit juurde tulnud. Aga peamiselt UCI sõidud Hollandis ja Belgias. Mõni ka mujal. Pluss veel amatööridele mõeldud sõidud.
Eelmine aasta oli eesmärkideks eelkõige stabiilne lõpetamine ja mõni top 30 koht UCI sõitudel. Kuna need said täidetud siis järgmine aasta ei taha kehvem olla ja proovin natuke paremini.
Koormustesti järgi olen ilusti välja puhanud(läks ikka kõvasti aega küll :P) ning ettevalmistus on alanud. Keda huvitab koormustestide tulemused siis tuleb kirjutada mulle mailile või fb-sse ja küsida.:)




reede, 20. oktoober 2017

Müüa Coluer Code 60.

Aero maanteeratas.
2016 aasta mudel. Matt punane, must.
Raam: Coluer Monocasco Carbon.
Shimano Dura-Ace (11s.)
Võimalik ka Stage võimsust mõõtva käpaga.
Suurus: XS-47cm.
Kahvel: Coluer Aero Carbon.
Sadul: San Marco.
Sadulapost: Coluer aero Carbon.
Lenkstang: Ritchey WCS carbon (laius 42cm).
Jooksud: Mavic Cosmic Elite Aluminium.
Lenksupikendus: Ritchey WCS carbon.
Kassett: Ultegra Shimano 11-28.
Kett: KMC gold 11 speed.
Kaal: Võistlusjooksudega 7,2 kg.
Hind: 2300.-
Rohkem infot ja pakkumised: paul.kesa@gmail.com


esmaspäev, 9. oktoober 2017

Blogi on tagasi! Lühike kokkuvõte hooajast 2017.

Hooaeg on läbi ja uueks valmistumine pole enam kaugel. Viimastest sõitudest ma ei hakka kirjutama. Liiga palju. Enamus tulemusi leiab siit:
http://liisaehrberg.blogspot.com.ee/p/tulemused-2015.html?zx=2d7329af71df8a2c


Hooaja eesmärgid said enamus kõik täidetud. Ei ole enam aukartust välismaal proffidega võidu sõites, võitlen pundis oma koha eest ja nii naljalt mind enam taga passimas ei näe. Ei mingit ebakindlust enam. Ma teadsin, et olen suuteline lõpetama ükskõik millise UCI sõidu endal kalendris ja neid oli palju, isegi liiga palju. Palju lisandus selliseid sõite, mida ma ei plaaninud, aga kui klubi on sõitjatega hädas siis tuleb aidata ja starti ronida. Hooaja peale tuli üle 40 stardi, millest 31 olid UCI sõitudel. Nendest katkestasin kolmel. Ühel korral läks rehv ja teised kaks korda olin tohman ja väga valel positsioonil. Parimaks kohaks maanteel jäi 21. Hollandis.
Kilomeetreid tuli üle 15 000 kmi. Plaanitust vähem aga kui ei saa siis ei saa. Hooaja esimesel poolel tegin endale palju võisteldes ja treenides natuke liiga. Haigused ja suured väsimusperioodid olid lõpuks tihedad külalised.
Väga kogemusterikas hooaeg ja palju uusi teadmisi kuidas edasi liikuda ning paremini teha.
Suured tänud minu toetajatele ja klubidele! Saksa Automaatika, Suure-Jaani vald ja Mati, Antscarbon, Proklubi ning Jos Feron Lady Force.
Ja muidugi Merci Beaucoup Kadri ja Andrus! Vous êtes le meilleur.



























kolmapäev, 28. juuni 2017

Eelmise postituse järelkaja.

Esimeseks siis roosamanna versioon, mida igalpoolt leida saab. Aitäh kõikidele lugejatele ja kaasaelajatele! Vaieldamatult minu kõige populaarsem postitus senimaani.
Nüüd siis minu tõeline versioon. Tabasin vist otse naela pihta. Levis nagu kulutuli. Täielik hitt. Sellise populaarsusega oleks hea edasi liikuta. Aga ma teen hoopis vastupidi.

See blogi läheb nüüd piiramatu ajaga puhkusele.  Liiga palju energiat võtab. Nii, et ma valin rahuliku une ja võtan endalt ära kohustuse asju postitada.

Adjöö.


esmaspäev, 26. juuni 2017

Eesti Meistrivõistlused Lähtel

78 kmi NE, NU ja NJ grupisõit. See postitus tuleb otse südamest ja hetke emotsiooniga. Kindlasti ebameeldiv mõnedele. Ma olin arvestanud, et mind passitakse ja selle võrra on mul palju raskem võidu peale sõita. Teadsin ka seda, et naiste sõit on passiivne ja minu eesmärk oli sõitu aktiivsemaks muuta. Mitte midagi ei aidanud. Nagu vastu seina sõitmine ja veel mitu korda. Naisi oli stardis ainult 25 koos juunioridega. Väga erinevate tasemetaga sõitjad. Pundi tempot suudaksid üleval hoida kõvasti alla poole neist ja nendest pooled arvavad, et hoiavad ennast grande finaleks või mängivad niisama lolli. Ja mis siis järele jääb? Mõned sõitjad, kes siis proovivad võidu sõita. Ja siis ei saada aru, et miks sõidu favoriidid ilma medaliteta jäävad. Kaua meil lastakse niimoodi lolli mängida? Meid ei ole piisavalt palju, et seda saaks N-Eliidi grupisõiduks nimetada. 35 keskmist kiirust sellisel rajal on N-Eliidi kohta ilmselgelt lahja. Lisaks on ka distants liiga lühike.
Täiuslikku lahendust sellele pole aga kui EMV eesmärk on medaleid jagada nendele, kes suudavad võidu ka sõita siis oleks aeg mõningateks muutusteks.


























P.S Kui jõudu pole, et karusellis eest läbi käia või pole tahtmist, siis miks on üldse vaja sinna ronida ja tööd pidevalt häirida. Kui keegi mõtleb, et kellest jutt siis nimesid ma ei karda nimetada ja jutt on Liisi Ristist. Ja see ka hea taktika muide, et ise ei sõida ja ei lase mul ka sõita. Vägev. Saavutasime tugevad 10. ja 9. koha.


pühapäev, 21. mai 2017

Nädalavahetus Hollandis.

Tihe nädalavahetus Hollandis selja taga. Laupäeval toimus UCI sõit Salverda Omloop van de IJsseldelta 1.2. Ilus keeruline nimi jälle. Sõidu pikkus 134,4 km ja üks suur ring. Rada oli sile. Palju kurve ja kitsaid teid. Samal ajal kui Eestis oli ilus soe ilm siis meil sõidu ajal tuli rahet, vihma, puhus tugev tuul ja oli jahe. Tore kombo. 
Sõidu eesmärk oli hoida ennast eespool. Esiteks mitte kukkuda ja teiseks, et kui ketisupiks kisub, siis ei oleks vales kohas. Suudan üsna kenasti juba pundis liikuda ja ennast eespool hoida. Läks ikka aega. 
Peale 50 kmi toimus tugevam kihutamine lagedal kitsal kurvilisel teel, kus suur punt muutus väiksemateks gruppideks. Kuna posistsioon oli sellel hetkel hea siis olin esimeses 25 liikmelises pundis. Mingi hetk sai nii sõidetud. Aga kuna punt ei tahtud liikuda siis tagant tuldi järgi. 
Lõpus finiseeris 60 liikmeline peapunt ja 10 sek eespool olid paar sõitjat kusagil eest ära saanud. Ma ütlen ausalt, et ma ei näinud seda minekut. Vihma sadas ja nähtavus oli ikka kehva. Minu kohaks jäi 38. Otseselt finiseerida mul ei õnnestunud. Olin liiga halval positsioonil selleks. Aga üldiselt oli vahva. 
Järgmine päev ootas ees ainult amatööridele mõeldud võidusõit Hollandis. 102 kmi ja kriteeriumi sarnane rada ringide peal. Stardis oli umbes 120 sõitjat. Viimati kui sellist sõitu märtsis sõitsin siis mäletan kui ohtlikult paljud sõidavad. Seekord oli natukene parem aga endiselt hirmus. Hullumeelne võitlus käis, et kasvõi paar kohta eespool saaks olla. Pundi keskele ma ei läinud kordagi. Sõitsin kogu aeg paremas ääres. Tõesti kardsin asfaldiga kohtuda. Ma ei nautinud hetkegi sellest sõidust. Lõpetasin peapundis. Kohta ei tea. Kedagi eest ära ei lastud. Üldiselt jäi tühi tunne sõidust ja mul oli hea meel kui see läbi sai. 
Selle sõiduga lõppes minu kevad siin. Suvel tagasi. Nüüd aga puhkus ja akude laadimine. :)  





























teisipäev, 16. mai 2017

Rabobank 7-Dorpenomloop Aalburg (UCI 1.2) ja Dwars door de Westhoek (UCI 1.1)

Nädalavahetusel sai kaks lahingut maha peetud. Laupäeval Hollandis ja pühapäeval Belgias. Alustan laupäevasest.
Rabobank 7-Dorpenomloop Aalburg UCI 1.2 Hollandis. Rada oli sile, kurviline ja tuultele avatud. Tüüpiline Holland. Vürtsi lisas veel tugev tuul, vihm ja natuke äikest ka. Stardis oli äkki umbes 100 sõitjat, millest lõpuni sai ainult 39. Distants oli 120 kmi.
Peale starti oli pundis tunda suurt närvilisust. Teadsin, et mingi hetk see jamaga lõpeb. Hoidsin ennast äärde ja võimalikult eespool. Minu sisetunne ei petnud ja umbes 10 kmi oli sõidetud ning suur kolin hakkas pihta. Mina, kui tuntud kraavisõitja, sõitsin kraavi, et mitte kukkuda. Pääsesin. Aitäh Kaidole, minu esimesele treenerile, ja teistele, kes mulle pidevalt seletanud, et rattavalitsemis oskus on ülitähtis. Sain kraavist välja (täitsa sõites) ja nägin, et väike punt oli eest ära sõitnud. Ei mõelnud mitu korda ja sõitsin järgi. Sain viimasel hetkel saba peale. Kannatasin mingi hetk taga rippudes, taastusin mõne aja ja siis sain ka aru, et olen 21 liikmelises eespundis. Mis muidugi poole distantsi peal läks ka pooleks, kuna mõned kohe on meistrid ketis vahede jätmisel. Sellel hetkel olin suhteliselt tagapool ja suutsin ainult ühe vahe kinni tõmmata aga teisele enam püssirohtu ei jagunenud. Ülejäänud sõidu sain 10 liikmelises pundis sõita. Karuselli üleküllus. Viilida polnud mõtet. Vahepeal saime juba eesolevatele peaaegu järgi aga lõpp oli lähedal ja enam ei tahetud üldse hoogu üleval hoida. Mõned kmi enne lõppu aga jaksati küll koha eest võidelda ja lõpus finisit teha.
Sellel võistlusel sain ma oma võimuse näitajate rekordid. Ülimalt rahul ja väsinud :D. Kohaks sain kirja 21.


Järgmisel päeval ehk siis pühapäeval toimus Belgias UCI 1.1 sõit. Sõit ei olnud algselt minu kalendris ja mulle ei meeldinud ka see, kuna munakivilõikudega :D. Mul oli hea meel, et see polnud mu kalendris. Aga nädal enne starti asi muutus ja pidin ikka sõitma. Klubis on hetkel väike mõõnaperiood sõitjatega. Mõned kukkunud ja vigastatud ning mõned haiged. Ütlesin, et võin sõita aga tulemuse eest ei vastuta :P. 
Hommikul ärgates olin ma nii väsinud. Unetunde tuli ka max 6 tundi. Ja mind ootas ees 131 kmi võidusõitu mitte just kõige kergemal rajal. Muidugi puhus ka tugev tuul. Vähemalt ei sadanud vihma. Minu šansid lõpuni sõita ei olnud head. Aga eesmärk oli anda endast parima ja nii ma tegin.
Nii paha oli terve võidusõit ja mõtlesin kogu aeg, et misasja ma teen siin praegu. Munakivi lõigul vajus mul lenks ka alla ja viimane ring oli kael ja käed täitsa läbi. Vaevu suutsin rattast kinni hoida. Täielik kannatuste rada. Aga lõpetasin peapundis kohaga 48. Peab rahule jääma. 
Eest oli ära 18 sõitjad, kes suhteliselt alguses said küljetuule lõigul minema. Üldse oli stardis 132 ja lõpuni sai ainult 69.




Tulemused:

pühapäev, 7. mai 2017

Trofee Maarten Wynants UCI 1.1


Kohe alguses ütlen, et algselt polnud see sõit minule plaaneeritud ja mulle taheti natuke puhkust anda, aga kuna sõitjaid nappis siis paluti startida. Mul polnud midagi selle vastu.
Võidusõit toimus Belgias ja pidi olema 120 kmi ja 12x10km. Minu Garmin vaidles sellele vastu ja näitas vähem. Rada oli sile ja kurviline. Väga tugevat tuult ei tundud. Stardis oli 113 sõitjat. Sõidu lõpetas 78 neist ja oli pundifinish. Lõpetasin peapundis ja kohaks sain kirja 48. Samuti kõik minu ülejäänud neli klubikaaslast, kes startisid, lõpetasid ilusti pundis.

Tulemused: http://www.uitslagen.kbwb-rlvb.com/index_bestanden/pdf2017/05-07TROMAARTENWIJNANTSUITSLAG.pdf

Üldiselt polnud sõit hullumeelselt raske. Proovisin terve sõidu eespool olla ja mitte passida tagapool nagu mul kombeks on. Enam-vähem edeneb see asi. Mõned korrad vajusin sinna taha ja keskele aga üldiselt jäin rahule. Lõpp läks ka natuke lappesse aga mis seal ikka. Järgmine kord proovin uuesti.











pühapäev, 30. aprill 2017

Festival Elsy Jakobs 2.1

28.05-30.05 toimus Luksenburgis lühike kolmepäevane tuur. Tegu oli UCI 2.1 kategooria sõiduga. Proffide pärusmaa. Profiililt oli mägine. Mitte küll ülipikad tõusud aga sellised 1,5-2 km. Piisavalt pikad, et mul praegu elu ülimalt raskeks teha. Kuna viimasel ajal olen ma enamasti siledamaid sõite sõitnud ja samuti polnud ka võimalust trennis selle jaoks valmistuda siis see tempo, mis seal tõusudel eesotsas võeti, oli minu jaoks liiga kiire.
Proloog 2.8 km. Startisin päris alguses. Vihma kallas ja rada oli jõgesid täis. Klubitreener soovitas ülimalt ettevaatlik olla. Olin vist liiga ettevaatlik. :D Vattide poolest oleksin võinud 100 kilomeetrise proloogi teha. Naljanumber. Vihm lõpetas ka tegevuse kui lõpetasin ja päike tuli välja. Vedas nendel, kes hiljem said startida ja enam-vähem kuival rajal sõita. 
1. Etapp. 97 km. Sõita oli vaja üks suur ring ja siis viis 10 kilomeetrist ringi. Esimene mäefinish oli 37 kilomeetril. Kogu punt läks kolmeks. Mina jäin viimasesse umbes 20 liikmelisse. Peapunti tagasi saime viimase ringi alguses. Ei olnud kerge 50 kmi paari sõitjaga peapunti taga ajada. Olin täitsa tühi lõpus ja finish oli tõusul. Kohaks sain kirja 84.
2. Etapp. 111 km. Alguse suur ring oli sama, mis esimene etapp aga lõpuringid erinevad. Järjekordselt jäin samal tõusul tahapoole aga seekord sain kiiremini ette tagasi. Lõpuring profiililt oli raske. Algas järsema üle 1 kmi tõusuga. Siis läks järsult alla ja peale kurvi kohe algas laugem 1,5 km tõus. Edasi laugelt alla ja mingi hetk lookles üles-alla ja siis uuele ringile ja nii viis ringi. Kannatasin ees kaks ringi ja siis jäin teise punti. Lõpetasin sõidu 68. kohaga.
Kokkuvõttes sain kirja 77. koha.
Eesmärk algusest peale oli tuur lihtsalt lõpetada ja täidetud see sai. Pilvede peal hõljunud. :D



pühapäev, 23. aprill 2017

EPZ Omloop van Borsele 1.1

Peale Healthy Ageing tuuri jäin kohe haigeks. Paha olla, kurk punane ja nohu. Puhkus koos lisadega. Ei olnud tore. Ennast normaalselt tundma hakkasin alles nädala pärast teisipäeval. Olin trennidega äärmiselt ettevaatlik, et laupäevaks enam-vähem sõidu võimeline olla.
Laupäeval ehk siis eile toimus Hollandis uci 1.1 sõit nimega Epz Omloop van Borsele. Olin seda 2 aastat tagasi sõitnud koondisega ja teadsin, et ei saa kerge olema. Ei olnudki. :) Võistlus hakkas peale juba enne starti. Kuna sõidul oli palju rahvast ja kõik teadsid, et kui pauk käib, siis hakatakse kohe kihutama. Soovitati vara joonele minna, et võimalikult eest startida. Mulle üldse ei meeldi 40 minutit stardis oodata. Ja kui ma oleksin 35 minutit enne läinud siis oleksin tagant startinud.
Tuul oli sellel päeval tugev ja enamus aega oli ketisupp. Minu suur viga, nagu alati, on vale positsioon pundis. Olin liiga taga ja tänu sellele pidin tihti vahesid kinni nõeluma. Tegin iseenda elu raskeks.
Sõidu lõpetas 72 sõitjat 150st umbes. Peapunt oli pisike, umbes 40 nägu. Ja 2 jooksikut olid ees. Lõpetasin sõidu 28. kohaga.

Tulemused: http://www.procyclingstats.com/race/EPZ_Omloop_van_Borsele_2017_758

Järgmisel nädalal ootab mind ees tuur Luksenburgis. Algab reedel ja lõpeb pühapäeval.




pühapäev, 9. aprill 2017

Healthy Ageing Tour 2.2

5-9 aprillil toimus Hollandis UCI tuur, kus mul oli au osaleda ja lõpetada. 5 päeva ja 6 etappi. Lõpetasin tuuri kokkuvõttes 63. kohaga, millega peaksin rahule jääma, arvestades kui raske mul esimesed kolm päeva olla oli. Enne tuuri tegin kolm võistlust peaaegu jutti ja ei olnud taastunud piisavalt.  Ja kindlasti mängis ka suurt osa see, et mul puudus eraldistardivarustus. Aga alati võiks ju paremini.

















Üldiselt oli sile, lage ja palju tugevat küljetuult ning muidugi maalima paremad tiimid ja sõitjad. See oli minu kõige pikim ja raskeim tuur, mille olen lõpetanud. Võitlus väsimusega, mis algas juba esimesest päevast oli vahel lausa piin. Võtsin päev korraga ja ainuke eesmärk oli lõpetada. 

Kõik tulemused leiab siit:
http://www.cyclingnews.com/races/healthy-ageing-tour-2017/

Palju, palju tänu läheb minu Jos Feron Lady Force tiimile, kes tegi väga head tööd ja tänu kellele ma sellisel tuuril üldse osaleda sain.


    

Järgmine start on Omloop van Borsele 1.1 Hollandis. 

Kirjutan ka enne tuuri võistluste tulemused siia ära :D

29. märts Pajot Hills Classic DNF. Halb positsiooni valik ja jäin sõidu teises pooles munakivi lõikudel eest maha ja viimasele 25 kmi ringile minu punti kahjuks ei lastud.
1. aprill  Volta Limburg Classic 43. koht. Natuke mägisem sõit oli. Lõpetasin peapundis. 
3. aprill  GP Dottignies 101. koht. Lõpetasin peapundis. Täitsa sile ja kurviline. Hästi palju kukkumisi. Osalesin ka ühes.




neljapäev, 2. märts 2017

Le Samyn des Dames UCI 1.2 Belgias


Peale pühapäevast rehvi lõhkumist (millest saab lugeda minu eelmisest postitusest), olin ma ülimalt pettunud ja kurb tegelikult, kuna tahe näidata, mida hetkel suudan, oli suur. Ma nii tahtsin seda nime protokolli saada, sest juba lõpetada selliseid raskeid sõite on hetkel hea märk. 
Eile ehk siis kolmapäeval oli 100 km karmides tingimustes. Ilm oli külm, vihmane ja tuuline ning rada munakivilõike ja auke täis. Peale esimest ringi ei kujutanud ma enne sõitu ettegi kui jubedad mõned munakivilõigud võivad olla. 


Sain sellel sõidul aru, et mulle üldse ei meeldi koledal munakivil sõita maanterattaga, mis kohe kindlalt pole sellise asja jaoks. Aero jäik maanteratas. Sadul vajus suurest raputamisest natuke alla ja garmini hoidja kruvi logises lahti. Vahepeal isegi kartsin natuke, et kas ratas ikka peab vastu. Igatahes jubedalt raputas ja üldse ei saanud ma nendel sõidetud. Hävisin päris palju nendel lõikudel. 
Lõpetasin sõidu 67ndana pundis, mis kaotas võitjale 3:09. Stardis oli 19 profitiimi ja 9 amatöörtiimi ja kokku 170 sõitjat. Jäin kindlasti rahule oma sõiduga. 

Tulemusi saab siit näha: http://uitslagen.kbwb-rlvb.com/index_bestanden/pdf2017/03-01SAMYNDAMESUITSLAG.pdf

Need esimesed kaks sõitu on mind juba praegu nii palju õpetanud ja ma näen, et mul on veel päris palju õppida ja kohaneda.


  
Nüüd proovin ennast korralikult välja puhata ja järgmised sõidud on järgmine nädal Hollandis.





esmaspäev, 27. veebruar 2017

Esimene start. Spar Omloop van het Hageland UCI 1.1


Hooaja esimene võidusõit on alati olnud see kõige närvesöövam ja raskeim. Peast käivad läbi igasugused mõtted, et kas mu ettevalmistus on olnud piisav, kas ma olen arenenud, kui hea ma olen teistega võrreldes, kuidas ma pundis sõidan jne. Hullumaja mis kõik pähe võib tulla. Kuna ma pole harjunud veel selle mõttega, et mul on selliseid tugevaid võidusõite terve hooaeg täis siis olin veel eriti närvis. Aga proovisin rahustada end mõttega, et teen oma asja ja tuleb mis tuleb, et see pole viimane ja ainuke võidussõit proffidega.
Distants oli 126,6 kmi. Üks 58 kmi ring ja 4 lühemat ringi veel otsa. Rada oli raske. Üles alla, kurvid, kitsas tee, halvad teeolud, üks munakivi tõusuke ja muidugi tegi asja veel huvitavamaks tugev tuul. Stardis oli umbes 180 sõitjat, mis on päris palju ikka ja hirmuäratav. Aga noh ´lihtne´ ju, tuleb pundis eespool olla. Hea öelda, raskem teostada. 
Mul on probleeme enesekindlusega ja tänu sellele olen varem välismaal pundis tavaliselt tagapool tilbendanud ja andsin oma kohti kergelt ära. Selle hooaja üks kindlatest esmärkidest on ka tegeleda oma nahaalsusega ja tõsta oma enesekindlust. Et ma ei kardaks sõita ja ei põleks läbi. Sellel sõidul ma sain sellega päris hästi hakkama. Ma olin enesekindel ja olin enamus aega pundis eespool.
Minu ettevalmistus on olnud piisav ja ma tundsin ennast hästi. Mitte kordagi ma ei vajunud rasketel hetkedel pundist läbi ja ketis olles polnud tunnet, et ma nüüd enam ei jaksa. See oli nii hea tunne. 
Mul on tõsiselt kahju sellest, et ma ei saanud tulemust protokolli. Olin peaaegu 110 kmi ilusti ees peapundis sõitnud ja polnud märke, et ma ei jaksaks lõpuni sõita kuni sõitsin betoonist teeäärde ja rehv purunes. Hea. et pöid terveks jäi. Päris tugev löök oli. Klubiauto oli meil kahjuks rivis viimane. Üle 30 oli nende ees. Läks aega kuni sain uue jooksu alla. Sõitsin edasi ja tundsin, et ei liigu hästi. Ülesmäge ka natuke. Mõtlesin, et kang on jalas, et ei jaksa autotuulde minna. Ikka juhtub. Auto läks minema. Ja siis avastasin, et pidur oli peal hoopis. Oih. Pisike käeliigutus ja liikusin jälle. Hea kogemuse sain. Pidurit tuleb ka ikka kontrollida. 
Viimasele ringile läksin uhkes üksinduses. Oleksin võinud boksi keerata aga noh, mis kasu sellest oleks olnud. Sõitsin ikka viimase ringi ka ära. Liiga aeglaselt sõitsin vist, et protokolli tulemust kirja ei saanud.
Minu tunded selle sõidu kohta on segased. Ma olen ülimalt kurb, et lõhkusin rehvi aga samas olen ülimalt rahul sõiduga mida enne seda tegin. 







esmaspäev, 13. veebruar 2017

Jos Feron Lady Force

Tutvustan natuke oma selle hooaja Hollandi amatöörtiimi nimega Jos Feron Lady Force. Hiljuti oli meil tiimi presentatsioon ja koos sai veedetud terve nädalavahetus. See aasta on tiimis palju uusi nägusid. Kokku on sõitjaid 16. Kiidusõnu saab klubi eestvedajatele jagada, kes tiimi kokku panid, sest nii kiiresti klappivat ja hea õhkkonnaga tiimi luua pole kerge. 
Minule isiklikult meeldib see, et pinget pole õhus ja kõik tundub nii loomulik. 
Väga suur pluss sellel tiimil on ka organisatoorne pool. Kõik on läbi mõeldud ja organiseeritud. Muidugi ka see, et kogu info on olemas ja järjepidevalt jagatakse uut. 




Minu selle hooaja kalender koosneb enamasti UCI sõitudest ja mitte ainult Hollandis ja Belgias, vaid ka on mujal natuke (nt Sveitsis, Tshehhis ja Luksenburgis). Amatöörtiimi kohta päris hea.
Kuna see on ikkagi naiste amatöörtiim siis ratas, elamine ja selline asi jääb ikka enda õlgadele. Klubi poolt on aga kõik võistlustega seonduv kulu (elamine, söök, riided, transport jne).
Ootan väga võistlushooaega, mis algab varsti 26. veebruaril Belgias UCI 1.1 sõiduga.