Esmaspäev, 27. veebruar 2017

Esimene start. Spar Omloop van het Hageland UCI 1.1


Hooaja esimene võidusõit on alati olnud see kõige närvesöövam ja raskeim. Peast käivad läbi igasugused mõtted, et kas mu ettevalmistus on olnud piisav, kas ma olen arenenud, kui hea ma olen teistega võrreldes, kuidas ma pundis sõidan jne. Hullumaja mis kõik pähe võib tulla. Kuna ma pole harjunud veel selle mõttega, et mul on selliseid tugevaid võidusõite terve hooaeg täis siis olin veel eriti närvis. Aga proovisin rahustada end mõttega, et teen oma asja ja tuleb mis tuleb, et see pole viimane ja ainuke võidussõit proffidega.
Distants oli 126,6 kmi. Üks 58 kmi ring ja 4 lühemat ringi veel otsa. Rada oli raske. Üles alla, kurvid, kitsas tee, halvad teeolud, üks munakivi tõusuke ja muidugi tegi asja veel huvitavamaks tugev tuul. Stardis oli umbes 180 sõitjat, mis on päris palju ikka ja hirmuäratav. Aga noh ´lihtne´ ju, tuleb pundis eespool olla. Hea öelda, raskem teostada. 
Mul on probleeme enesekindlusega ja tänu sellele olen varem välismaal pundis tavaliselt tagapool tilbendanud ja andsin oma kohti kergelt ära. Selle hooaja üks kindlatest esmärkidest on ka tegeleda oma nahaalsusega ja tõsta oma enesekindlust. Et ma ei kardaks sõita ja ei põleks läbi. Sellel sõidul ma sain sellega päris hästi hakkama. Ma olin enesekindel ja olin enamus aega pundis eespool.
Minu ettevalmistus on olnud piisav ja ma tundsin ennast hästi. Mitte kordagi ma ei vajunud rasketel hetkedel pundist läbi ja ketis olles polnud tunnet, et ma nüüd enam ei jaksa. See oli nii hea tunne. 
Mul on tõsiselt kahju sellest, et ma ei saanud tulemust protokolli. Olin peaaegu 110 kmi ilusti ees peapundis sõitnud ja polnud märke, et ma ei jaksaks lõpuni sõita kuni sõitsin betoonist teeäärde ja rehv purunes. Hea. et pöid terveks jäi. Päris tugev löök oli. Klubiauto oli meil kahjuks rivis viimane. Üle 30 oli nende ees. Läks aega kuni sain uue jooksu alla. Sõitsin edasi ja tundsin, et ei liigu hästi. Ülesmäge ka natuke. Mõtlesin, et kang on jalas, et ei jaksa autotuulde minna. Ikka juhtub. Auto läks minema. Ja siis avastasin, et pidur oli peal hoopis. Oih. Pisike käeliigutus ja liikusin jälle. Hea kogemuse sain. Pidurit tuleb ka ikka kontrollida. 
Viimasele ringile läksin uhkes üksinduses. Oleksin võinud boksi keerata aga noh, mis kasu sellest oleks olnud. Sõitsin ikka viimase ringi ka ära. Liiga aeglaselt sõitsin vist, et protokolli tulemust kirja ei saanud.
Minu tunded selle sõidu kohta on segased. Ma olen ülimalt kurb, et lõhkusin rehvi aga samas olen ülimalt rahul sõiduga mida enne seda tegin. 







Kommentaare ei ole: