reede, 30. november 2018

Novembrikuu testimine.



Hooaja ettevalmistuse esimene testimine on tehtud. Käin igal aastal suhteliselt samal ajal, samas kohas, et võrdlusmoment oleks hea. Alustasin regulaarset testimist 2016. aastal. Tänaseks
on mul kolm võrdlusmomenti, kuidas aastatega on näitajad muutunud. Proovin käia kuni kolm korda aastas. Hooaja ettevalmistuse alguses novembris, peale treeninglaagrit jaanuaris/veebruaris ja hooaja keskel juunis. 
Põhiliselt, mis ma testidest teada tahan on hetkeseisu, et treeninguid paremini planeerida ja üldist arengut. 
Enamikke tõenäoliselt huvitavad tulemused. Kindlasti ei pane ma neid siia üles, et need saaks levida nagu kulutuli. :) Eelkõige on need mõeldud mulle, et ma ei kompaks pimedas. 
Praegusest novembri testist sain ma aga niipalju teada, et pikk vigastusest tingitud puhkus augustist oktoobrini ei ole mind üldiselt kehvemaks teinud. Eelmise aastaga võrreldes mingid näitajad olid natuke maas nagu näiteks 5s testid ja 30s test. Et kui eelmine aasta samal ajal maksimaalne W ühes 5s testis oli 1096 (19,26 W/kg) siis see aasta oli 987 (17,61W/kg). Nüüd on see koht, et kes tahab teada palju ma kaalun siis hakake arvutama. 
Mingid näitajad aga olid eelmise aastaga võrreldes natuke paremad. Näiteks ökonoomus, taastumine, aeroobse ja anaeroobse läve W/kg kohta. Ma tõesti pabistasin, et olen hullemas seisus kui tegelikult olen. Nüüd aga ootab ees palju tööd ja vaeva ning järgmine, veebruari kuu test, näitab, mis seisus ma uut võistlushooaega alustan. 
Kuna mulle meeldivad igasugused graafikud ja arvutused, siis tegin pisikese võrdlusmomendi 2016 aasta novembri testi ja 2018 aasta vahel. Et mitu % on näitajad suuremad 2018. 
Aeroobne lävi W/kg kohta 15% 
Anaeroobne lävi  W/kg 14%
VO2-max W/kg 6 % 
Ökonoomsus W/l/min 13 %


reede, 16. november 2018



Minu hooaeg lõppes kahjuks varakult. Juba augusti alguses/keskel. Kahel viimasel tuuril kolm korda kukkumise üle elanud põlv tegi valu ja sellel olev muhk ei tahtnud kuidagi ära minna. Kurb aga lõpetasin hooaja negatiivsete tunnetega. Reaalsus aga oli see, et põlve pidin korda saama ja hooaeg vara lõpetada oli õige otsus. 
Puhkasin umbes 2 kuud, kus nädalas käisin 1-2 korda kergelt sõitmas. Põlvele sain kolm korda süsti ja võin rõõmuga öelda, et novembriks oli valu ja muhk täielikult kadunud ning ettevalmistus uueks hooajaks on täies hoos.
Järgmine aasta jätkan samas Hollandi klubis. Väga hea kalendriga organiseeritud klubi, kus on ka inimesed toredad. 
Loodetavasti sain ma see aasta kõik oma ebaõnne kätte ja ootan suure huviga uut. Kalendri järgi hakkavad võistlused veebruari lõpus. Ma veel ei tea kus ja millal ma uue hooaja esimese stardi teen. Palju loeb ka ilmast ja olekust. Sellist lollust ma kindlasti enam teha ei taha, nagu see aasta, et -5 kraadiga starti lähen. 




teisipäev, 24. juuli 2018

BeNe LadiesTour 2.1


Mul on hea meel, et sain ikka tuuri sõita. See laks, mis mu põlv sai ei olnud naljaasi. Tuuriks valmistusin ainult põlve ravides. Ma ei olnud kindel, et see vastu peab. Ikkagi 4 päeva võidusõitu.  
Tuur koosnes proloogist pluss 4 etapist. Eesmärk oli tuur lõpuni sõita ja saada hoogu juurde EMiks. Sellega ma kahjuks ei arvestanud, et tulen sealt veel vigasemana tagasi kui läksin. 
Proloog oli kuidas oli. 4 kmi ja hästi kiire rada. Tuli lihtsalt ära teha. Järgmine päev oli 135 kmi munakivi lõikudega grupisõit. Eeldasin, et sõit tuleb raske ja lõpuni tulevad väiksemad pundid aga oli hoopis vastupidi. Finishisse sõitis üle 100 näoline närviline peapunt. Hullumeelne. Stardis oli 161 naist. Ja kõik said peaaegu järgmisele etapile edasi.
Järgmine päev oli 2 etappi. Hommikul 100 kmi munakivi lõikudega ja õhtul 10 kmi TT. Hommikuse sõidu kohta pole lihtsalt sõnu. Nii närviline ja peale esimest ringi toimus ülisuur kukkumine. Ise sain ka külje maha. Õnneks ei midagi hullu. Tuhara sain haigeks ja paar kriimu. Ratas oli enamvähem korras. Esijooks oli lahti ja lenks viltu. Kõik parandatavad asjad. Sain edasi sõidetud. Olin ilusti eespundis kuni 2 kmi enne lõppu suudeti täpselt minu ees jälle kukkuda ja päästa ennast polnud järjekordselt võimalust. Sain oma haigele põlvele uue kolaka, õla haigeks ja käe katki. Ratas imekombel suudab alati terveks jääda. Sain peapundiga sama aja kuna kukkumine oli ainult 2 kmi enne lõppu. Kohaks 67. Täiesti läbiklobituna oli veel TT jäänud. Ma pole kunagi nii halvasti tundud ennast kui sellel eraldil. Pingutamisest ei tulnud midagi välja. 
Öösel magada hästi ei saanud. Viimane etapp oli veel jäänud. 112 kmi 9 ringi kurvilisel rajal. Ebameeldiv rada oma koledate kohtadega. Tempo ei olnud väga tugev ja jällegi oli sõit ülinärviline. Hirm oli nahas kuna no ei tahtnud kukkuda jälle. Kukkumisi oli aga õnneks seekord sain terve nahaga peapundis üle joone veereda. Üldkohaks sain tuuril 61. 161st. Nüüd proovin välja puhata ja äkki varsti tunnen ennast inimesena jälle. 





teisipäev, 17. juuli 2018

Krasna Lipa 2.2


4 päeva ja 5 etappi. Mägine tuur Tsehhis. Polnud täitsa minu jaoks. Kipun ikkagi pikematel tõusudel kannatama ja ei ole väga hea seal. Aga kindlasti super hea pingutus ja test minu olekule. 
Esimene etapp oli umbes 120 kmi. Ilm oli palav. Enamus sõitu oli suht rahulik ja ei olnud väga raske. Kiiresti hakati sõitma viimasel tõusul 20kmi enne lõppu. Mina seda ei näinud ja tunda ei saanud, kuna täpselt enne tõusu sõitis üks imelikult tuigerdav naine mulle oma eksentrikuga esijooksu sisse ja tõmbas kodara katki. Nii ma kaotasin pundi kõige tähtsamal hetkel. Õnneks jõudsin teise punti järele ja kaotus võitjale tuli üle 3 min. Ei olnud hea algus. Aga eks ikka juhtub. 


Teisel etapil (104km) läks paremini. kuna midagi katki ei läinud. Lõpetasin peapundis 27 kohaga. Tunne oli hea ja üliraske ei olnud. Viimasel kohalikul ringil oli korraks hetk, kus olin vales kohas ja punt rebenes. Aga sain ette punti tagasi cyclokrossi maailmameister minu tuules. 



Järgmisel päeval oli 2 etappi. Hommikul 15 km eraldistart ja õhtul 71km grupisõit. Oi kuidas mulle ei meeldi need 2 etappi päevas. Eriti kui grupp on õhtul. Vastupidi oleks palju parem. 
Eraldistart läks nii nagu alati. Seekord polnud midagi kokkuvõttes võita. Sellevõrra oli veel vähem motivatsiooni korralikult pingutada. Rada oli mägine ja kohaks sain 81. 
Õhtul oli grupisõit ringidel. 3 ringi ja kaks raskemat tõusu ringil. Lõpp oli umbes 10 kmi allamäge. Kõik läks väga hästi kuni viimase 5 km-ni. Olin ilusti eespundis, mis iga ringiga jäi aina väiksemaks. Oli viimane laskumine, finishini 5 kmi ja kurvis oli kellegi aiast teepeale voolama hakkanud vesi. Pool punti oli pikali. Mina nende hulgas. Mitte midagi ei saanud teha. Tõusin püsti. Ümberringi oli nutt ja kisamine. Ratas oli kaugemale lennanud. Võtsin ratta, lenks oli täitsa vasakule. Kangutasin lenksu otseks ja sõitsin edasi. Finishi poole sõites sain aru, et pidur oli peal. Lasin mõlemad pidurid lahti ja jõudsin finishisse. Õnneks oli allamäge ainult ja mõned kilomeetrid. Kohaks sain 66. ja kaotasin võitjale 2 min. 
Algselt paistis, et ma ei saanud väga viga. Põlved olid katki natukene, muud ei midagi. Ratas oli ka täitsa ühes tükis. Jamaks läks alles pärast kui üks põlv hakkas paiste minema ja valutama. Hommikul ärgates oli veel hullem. Olin valmis starti minema. Äkki laseb sõita ja liikudes läheb paremaks. Treener aga vaatas põlve ja ütles, et see ei ole hea mõte. Pole mõtet riskida. Jube kahju aga starti ma ei läinud ja tuuril tulemust kirja ei saanud. 




Õige otsus oli mitte startida viimasel etapil sest praegu üle nädala aja hiljem, on põlv endiselt valus aga laseb trenni teha lõpuks. 19. juuni algab BeNe tuur 2.1, kust mind vahepeal võeti põlve pärast nimekirjast ära aga praeguse seisuga ikkagi sõidan. Olen optimistlik ja vaatab mis saab. 


reede, 22. juuni 2018

Imelik mõelda, et ainult kuu aega tagasi oli mu tervis veel kehvake ja võistlemine tegi südame pahaks. Praegu pean seda iga päev meelde tuletama sest tunnen ennast hästi ja tahaksin täie võimsusega trenni teha ning võistleda. Olen olnud väga ettevaatlik sest üle pingutada on väga lihtne ja seda ma enam endale lubada ei saa. Tõsisem proovikivi minu olekule oli EC Kalevipoja Rattamaraton. Olin mures enne sõitu, et kui ma seda ära ei kannata ja hästi ei tunne ennast siis on suur jama majas. Aeg saab lihtsalt otsa sest juuli alguses liitun oma klubiga Tsehhis, kus algab UCI 2.2 tuur ja peale seda lähen oma Belgia koju. Kehva olekuga sinna rattaga chillima minna ei ole mõtet. 
Maraton oli raske ja ülimalt harjumatu aga kannatasin ilusasti ja paha ei hakanud. Vahepeal isegi oli tunne, et ohoh ma jõuan küll. Hea pingutus ja tagasiside ning autasuks naiste 2. koht. 
Järgmisena ootab mind ees Haapsalu Rattaralli ning järgmine nädal EMV eraldis ja grupisõidus. Ja siis adjöö Eesti mõneks ajaks.




laupäev, 19. mai 2018

Mis toimub!


Pole ammu postitanud oma tegemistest. Paljud on uurinud, et mis toimub. Olen poolteist kuud tervisega kimpus olnud ja sellest kirjutada pole olnud tahtmist. Sisimas lootsin, et see kaob kiiresti aga nüüd olen juba üle kuuaja virelenud. Kuigi mul on parem nüüd ja enam ei tohiks kaua minna siis ikkagi ei saa ma täisvõimsusel trenni teha sest energiat lihtsalt pole. 
Mis häda? Tuuri ajal jäin haigeks. Kõht oli korrast ära, nõrkus ja süda paha. Olin siruli mitu päeva, kuni läks natuke paremaks. Otsustasin päeva pealt koju sõita taastuma ja arsti juurde. Oli hea otsus sest oli periood, kus ükspäev oli normaalne olla aga järgmine päev jällegi nii paha, et lõpetasin EMOs. Sain kaks korda seal toredas asutuses hängida. Järgmine kord võtan padja kaasa. 
Nüüd mõni aeg olen ennast normaalsemalt tundnud ja iga päevaga läheb aina paremaks. Proovisin ka testimise mõttes võistelda, et kuidas on. Ütleme nii, et vormist pole haisugi järele jäänud, energiat vähevõitu ning kuigi ma saan sõita siis on ikkagi pingutades süda paha ja kehv olla. Vara veel. Annan omale paar nädalat veel aega ja siis proovin uuesti. Seniks naudin ilma kuniks seda veel on. :)







teisipäev, 6. märts 2018

Omloop van de Westhoek

Omloop van de Westhoek (uci 1.2) 04.03.
Kevad jõudis lõpuks kohale ja laupäeval sai isegi rattaga välja sõitma minna. Tunne oli kahtlane. Väsimuse uss kimbutas. Läksin vara magama ja lootsin, et järgmine päev on parem. Aga seekord mitte. Tuli võidusõit ära sõita ja peale seda kindel välja teenitud puhkus.
Rada oli nagu Belgias ikka. Kurvid, betoonist teed, kitsad teed ja muidugi mu ''lemmikud'' munakiviteed. Stardis oli seekord natuke rohkem amatöörtiime. Enamus profitiime olid Itaalias World Touri sõidul. Sõiduiseloom oli seetõttu hoopis teine. Palju närvilisem ja kisa iga liigutuse peale. Hästi ebameeldiv. Ühekorra proovisin neile eesti keeles seletada, et palun jääge vait. Nad vist ei saanud aru. 
Üldiselt ei olnud sõit väga raske. Alles viimastel ringidel rebenes punt korralikult. Lõpetasin sõidu peapundis kohaga 32. (u.135 oli stardis). Finishis sprintida ei saanud. Tahtsin küll proovida aga ei õnnestunud ennast pundis nii ette sokutada. 
Ebaõnn ja ülim õnn koos. Munakivilõigul kaotasin oma Garmini ära. Kõige hullem oli see, et ma ei teadnud, kus täpselt. Lõik oli 1,5 kmi pikk. Õnneks keegi leidis selle ja on minu poole teel. Hämmastav.


neljapäev, 1. märts 2018

Le Samyn


Le Samyn des Dames (UCI 1.2) 27. veebruaril. Distantsi lühendati 103 kmi peale külma tõttu. Ühe ringi sai vähem sõita. 
Kurikuulus sõit oma inetute munakivilõikude poolest. Sellel päeval oli ka tugev tuul ja miinuskraadid aga õnneks kuiv. Stardis oli umbes -5 kraadi. Ja kõige soojem temperatuur see päev oli -2 kraadi. Hullumeelne. Ainuke asi, mis oleks mind takistanud sõitmast oli, et kui võistlus oleks ära jäetud. Mitu korda käis peast läbi, et millesse ma küll ennast mässinud olen. 
Kõige hullem osa oli stardis, paar minutit enne minekut, kui ma pidin jope ning soojad püksid ära andma. Oi kui külm oli. Asi läks paremaks kui sõitma hakkasime. Tempo oli õnneks enamus aega piisavalt tugev ja väga pikke passimise perioode ei olnud. Aitas külmaga toime tulla. Proovisin ka võimalikult palju süüa, juua aga ikkagi sain lõpupoole väikese energiakriisi osaliseks. Guaraana aitas hädast välja. 
Munakividel oli minu jaoks raske ratast ohjeldada. Põrkas igalepoole ja näpud olid jääs. Viimastel munakividel rebenes punt ja kuna ma ei saanud munakividel hakkama siis vajusin tahapoole ning lõpetasin 26. kohal (1:55 kaotust võitjale).
Ma olen rahul, et lõpetasin ja tegelikult päris heal kohal. Aga ma pole üldse rahul sellega kuidas ma munakivi lõikudel sõidan. Kõvasti arenguruumi. 
Järgmine start on juba pühapäeval (4.03). Ilmateade lubab soojemat ilma. Praeguseni on aga ilmataat olnud halastamatu ja õue pole saanud sõitma minna. Ülitugev tuul ja paar miinuskraadi. Teed on küll kuivad ning saaks sõita aga tervis eelkõige. 

Le Samyn tulemused:  https://www.procyclingstats.com/race/le-samyn-des-dames/2018/result




esmaspäev, 26. veebruar 2018

Esimene selle hooaja võistlus.

Omloop het Hageland UCI 1.1. 132 kmi. Minu sõit lõppes 105 km-il kui peale tõusu enam eest suure hammasratta peale vahetada ei saanud. Täitsa iseenda süü. Ma ei laadinud käiguvahetaja akut enne sõitu täis. Esimese stardi närv oli juba tükk aega sees olnud, pluss kõik see reisimine ja uue kohaga harjumine, et pea oli laiali otsas. Aga karm õppetund saadud. Kunagi isegi muigasin, et mina ja elektriline käiguvahetaja ei ole hea kombo. :P Aga vaevalt see enam probleem on, sest kui üks väga tugev võidusõit jääb pooleli ning olin tegemas väga head sõitu, siis jääb pettumus pikaks ajaks meelde. Positiivne pool - ma ei suhtu enam kunagi kergekäeliselt elektrilisse käiguvahetajasse. 
Sõidu ajal oli väljas 0 kraadi ja tugev tuul. Mitte midagi nauditavat. Klubikaaslased ütlesid mulle, et 0 kraadi on ju minujaoks kökkmökk. Ma ju tulen Eestist. Et seal palju hullem ilm. No ei ole kökkmökk. Ma olin arvatavasti üks esimesi, kes pundis hambaid klõbistama hakkas. Oi kui külm oli. 
Aga hea asi kogu selle külmas värisemise ja ratta jama peale oli see, et minu hetkevorm pole üldse paha ja tunnen ennast pundis nagu kodus. Suutsin kogu aeg eespool olla ja polnud kordagi tunnet, et ei jaksa. Minu sisemine aku oli seekord täis. :D