esmaspäev, 26. veebruar 2018

Esimene selle hooaja võistlus.

Omloop het Hageland UCI 1.1. 132 kmi. Minu sõit lõppes 105 km-il kui peale tõusu enam eest suure hammasratta peale vahetada ei saanud. Täitsa iseenda süü. Ma ei laadinud käiguvahetaja akut enne sõitu täis. Esimese stardi närv oli juba tükk aega sees olnud, pluss kõik see reisimine ja uue kohaga harjumine, et pea oli laiali otsas. Aga karm õppetund saadud. Kunagi isegi muigasin, et mina ja elektriline käiguvahetaja ei ole hea kombo. :P Aga vaevalt see enam probleem on, sest kui üks väga tugev võidusõit jääb pooleli ning olin tegemas väga head sõitu, siis jääb pettumus pikaks ajaks meelde. Positiivne pool - ma ei suhtu enam kunagi kergekäeliselt elektrilisse käiguvahetajasse. 
Sõidu ajal oli väljas 0 kraadi ja tugev tuul. Mitte midagi nauditavat. Klubikaaslased ütlesid mulle, et 0 kraadi on ju minujaoks kökkmökk. Ma ju tulen Eestist. Et seal palju hullem ilm. No ei ole kökkmökk. Ma olin arvatavasti üks esimesi, kes pundis hambaid klõbistama hakkas. Oi kui külm oli. 
Aga hea asi kogu selle külmas värisemise ja ratta jama peale oli see, et minu hetkevorm pole üldse paha ja tunnen ennast pundis nagu kodus. Suutsin kogu aeg eespool olla ja polnud kordagi tunnet, et ei jaksa. Minu sisemine aku oli seekord täis. :D