teisipäev, 24. juuli 2018

BeNe LadiesTour 2.1


Mul on hea meel, et sain ikka tuuri sõita. See laks, mis mu põlv sai ei olnud naljaasi. Tuuriks valmistusin ainult põlve ravides. Ma ei olnud kindel, et see vastu peab. Ikkagi 4 päeva võidusõitu.  
Tuur koosnes proloogist pluss 4 etapist. Eesmärk oli tuur lõpuni sõita ja saada hoogu juurde EMiks. Sellega ma kahjuks ei arvestanud, et tulen sealt veel vigasemana tagasi kui läksin. 
Proloog oli kuidas oli. 4 kmi ja hästi kiire rada. Tuli lihtsalt ära teha. Järgmine päev oli 135 kmi munakivi lõikudega grupisõit. Eeldasin, et sõit tuleb raske ja lõpuni tulevad väiksemad pundid aga oli hoopis vastupidi. Finishisse sõitis üle 100 näoline närviline peapunt. Hullumeelne. Stardis oli 161 naist. Ja kõik said peaaegu järgmisele etapile edasi.
Järgmine päev oli 2 etappi. Hommikul 100 kmi munakivi lõikudega ja õhtul 10 kmi TT. Hommikuse sõidu kohta pole lihtsalt sõnu. Nii närviline ja peale esimest ringi toimus ülisuur kukkumine. Ise sain ka külje maha. Õnneks ei midagi hullu. Tuhara sain haigeks ja paar kriimu. Ratas oli enamvähem korras. Esijooks oli lahti ja lenks viltu. Kõik parandatavad asjad. Sain edasi sõidetud. Olin ilusti eespundis kuni 2 kmi enne lõppu suudeti täpselt minu ees jälle kukkuda ja päästa ennast polnud järjekordselt võimalust. Sain oma haigele põlvele uue kolaka, õla haigeks ja käe katki. Ratas imekombel suudab alati terveks jääda. Sain peapundiga sama aja kuna kukkumine oli ainult 2 kmi enne lõppu. Kohaks 67. Täiesti läbiklobituna oli veel TT jäänud. Ma pole kunagi nii halvasti tundud ennast kui sellel eraldil. Pingutamisest ei tulnud midagi välja. 
Öösel magada hästi ei saanud. Viimane etapp oli veel jäänud. 112 kmi 9 ringi kurvilisel rajal. Ebameeldiv rada oma koledate kohtadega. Tempo ei olnud väga tugev ja jällegi oli sõit ülinärviline. Hirm oli nahas kuna no ei tahtnud kukkuda jälle. Kukkumisi oli aga õnneks seekord sain terve nahaga peapundis üle joone veereda. Üldkohaks sain tuuril 61. 161st. Nüüd proovin välja puhata ja äkki varsti tunnen ennast inimesena jälle. 





teisipäev, 17. juuli 2018

Krasna Lipa 2.2


4 päeva ja 5 etappi. Mägine tuur Tsehhis. Polnud täitsa minu jaoks. Kipun ikkagi pikematel tõusudel kannatama ja ei ole väga hea seal. Aga kindlasti super hea pingutus ja test minu olekule. 
Esimene etapp oli umbes 120 kmi. Ilm oli palav. Enamus sõitu oli suht rahulik ja ei olnud väga raske. Kiiresti hakati sõitma viimasel tõusul 20kmi enne lõppu. Mina seda ei näinud ja tunda ei saanud, kuna täpselt enne tõusu sõitis üks imelikult tuigerdav naine mulle oma eksentrikuga esijooksu sisse ja tõmbas kodara katki. Nii ma kaotasin pundi kõige tähtsamal hetkel. Õnneks jõudsin teise punti järele ja kaotus võitjale tuli üle 3 min. Ei olnud hea algus. Aga eks ikka juhtub. 


Teisel etapil (104km) läks paremini. kuna midagi katki ei läinud. Lõpetasin peapundis 27 kohaga. Tunne oli hea ja üliraske ei olnud. Viimasel kohalikul ringil oli korraks hetk, kus olin vales kohas ja punt rebenes. Aga sain ette punti tagasi cyclokrossi maailmameister minu tuules. 



Järgmisel päeval oli 2 etappi. Hommikul 15 km eraldistart ja õhtul 71km grupisõit. Oi kuidas mulle ei meeldi need 2 etappi päevas. Eriti kui grupp on õhtul. Vastupidi oleks palju parem. 
Eraldistart läks nii nagu alati. Seekord polnud midagi kokkuvõttes võita. Sellevõrra oli veel vähem motivatsiooni korralikult pingutada. Rada oli mägine ja kohaks sain 81. 
Õhtul oli grupisõit ringidel. 3 ringi ja kaks raskemat tõusu ringil. Lõpp oli umbes 10 kmi allamäge. Kõik läks väga hästi kuni viimase 5 km-ni. Olin ilusti eespundis, mis iga ringiga jäi aina väiksemaks. Oli viimane laskumine, finishini 5 kmi ja kurvis oli kellegi aiast teepeale voolama hakkanud vesi. Pool punti oli pikali. Mina nende hulgas. Mitte midagi ei saanud teha. Tõusin püsti. Ümberringi oli nutt ja kisamine. Ratas oli kaugemale lennanud. Võtsin ratta, lenks oli täitsa vasakule. Kangutasin lenksu otseks ja sõitsin edasi. Finishi poole sõites sain aru, et pidur oli peal. Lasin mõlemad pidurid lahti ja jõudsin finishisse. Õnneks oli allamäge ainult ja mõned kilomeetrid. Kohaks sain 66. ja kaotasin võitjale 2 min. 
Algselt paistis, et ma ei saanud väga viga. Põlved olid katki natukene, muud ei midagi. Ratas oli ka täitsa ühes tükis. Jamaks läks alles pärast kui üks põlv hakkas paiste minema ja valutama. Hommikul ärgates oli veel hullem. Olin valmis starti minema. Äkki laseb sõita ja liikudes läheb paremaks. Treener aga vaatas põlve ja ütles, et see ei ole hea mõte. Pole mõtet riskida. Jube kahju aga starti ma ei läinud ja tuuril tulemust kirja ei saanud. 




Õige otsus oli mitte startida viimasel etapil sest praegu üle nädala aja hiljem, on põlv endiselt valus aga laseb trenni teha lõpuks. 19. juuni algab BeNe tuur 2.1, kust mind vahepeal võeti põlve pärast nimekirjast ära aga praeguse seisuga ikkagi sõidan. Olen optimistlik ja vaatab mis saab.