Paar nädalat kestis siin tugeva tuule periood. Kaks võistlust jäid tormi tõttu ära ja üks läks aiataha, kuna tuul oli nii tugev, et raske oli teepeal püsida. Nüüd on tormituul vaibunud ja ei pea enam viltu rattaga sõitma.
Eile toimus esmakordselt ka naistele tuntud munakivi sõit Danilith Nokere Koerse. Tegu oli 1.1 sõiduga ja ainult 4 amatöörtiimi said sõidule peale. Seega tõotas tulla raske päev. Rada oli raske. Palju munakivi ja natuke üles-alla. Finish oli munakivitõusul, mida kutsutakse Nokerebergiks. Seda tõusu saime 7 korda sõita.
Paar päeva enne sõitu tundsin, et olemine pole hea. Nohu oli tekkinud, pea tuikas ja väsinud olek. Päev enne mõtlesin tõsiselt, et kas on hea mõte sõita. Olen varem tegelikult sinna ämbrisse juba astunud ja tõbisena võistlema läinud. Tavaliselt see ei lõppe hästi. Nii ka seekord. Astusin järjekordselt ämbrisse ja kannatasin terve sõidu.
Sõitsin lõpuni aga mingit võidusõitjat minus küll ei olnud. Enne viimast ringi treener ütles mulle raadios, et kui mul jõudu on siis prooviksin viimasel ringil rünnata. See oli täpselt sellel hetkel kui ma peaaegu olin pundist maha jäämas. Ilmselgelt polnud ma selleks võimeline, sest vaevu sain ennast pundi ette. 10 kmi enne lõppu osalesin ka kukkumises. Endal midagi ei juhtunud. Lihtsalt pidin seisma jääma ja pärast liikuma saades oli vaja punti püüdma minna. Õnneks ei olnud ma üksi ja täpselt enne eelviimast munakivi lõiku saime peapunti tagasi. Ette ma seal enam ei saanud ja lõpukohaks tuli seekord 59. Stardis oli umbes 130 sõitjat.
Nüüd on mul aega tervis korda saada ja järgmine sõit kalendris on 3. aprillil Dwars Door Vlaanderen.