reede, 17. mai 2019

Kuidas ma Euroopa Mängudele ei saanud.

Ma kirjutan ausalt, kuidas kõik välja kujunes ja miks ma olen nii pahane sellepärast, et kuidas mind sinna maanteesõidus Eestit esindama ei valitud.
Ma sain kirja vähem kui kuuaega tagasi, et olen kanditaat Euroopa Mängudele Miskis maanteesõidus, mis toimub 21-29 juuni. Väga vahva. Üks väga hea võimalus suure tõenäosusega juures. Olin Eestis sellel ajal. Saatsin kõik vajalikud andmed EOKsse ja läksin Tsehhi tuurile ning Belgiasse ära. 
Kuna ma olin kanditaat siis mingi hetk lasin Paulil uurida, et mis rada on, täpsed kuupäevad ja kes siis läheb sinna sest ma ei teadnud midagi. Paul käis Ejlis esmaspäeval küsimas. Seal öeldi meile, et valikut pole tehtud ja otsustatakse selle nädala jooksul UCI tulemuste järgi. Kanditaate oli neli. Mae Lang, Mathilde Manuela Nigul, Mari-Liis Mõttus ja mina. Mul oli muidugi hea meel, et nii valitakse sest noh tulemuste järgi ei tohiks olla küsimustki, kes nendest neljast saab minna.

Neljapäeval teatati, et valikuks osutus Mae Lang. Siinkohal tahan rõhutada, et mul tõesti ei ole midagi Mae vastu kui keegi peaks midagi sellist arvama. Selle valikuga lihtsalt tekkis küsimus, et miks siis nii otsustati kui selgelt öeldi, et vaadatakse tulemuste järgi. Alguses öeldi, et Miskis on rada mägine ja sobib Maele, kuna näitas eelmine aasta U23 EMil head sõitu. Siis tekkis järgmine küsimärk, et kuidas saab U23 sõidu järgi sellist asja vaadata. N-Eliit ja U23 on totaalselt erineva tasemega. 
Peale seda läks kõne Ejl peatreenerile. Ta ütles, et otsus on kindel ja ei muudeta. Ning, et ma olevat võimalusi küll saanud.  Ei no selge pilt! Enda teada pole ma Euroopa Mängudel käinud. Eelmine aasta käisin enda organiseeritud ja oma rahade eest EMil. Läti saateauto sõitis taga. MMile ei julgenud minna kuna mind pandi täbarasse olukorda, kus öeldi, et kui ma sõitu ei lõpeta siis tiitlivõistlustele enam ei saa. Halb diil, sest see on rattasport ja alati võib midagi juhtuda. 
Igatahes jällegi ei mingit konkreetset vastust Minski kohta. Asi läheb veel huvitavamaks kui sain teada, et tegelikult ei olnud Mae üldse esimene valik. Alguses taheti saata sinna hoopis Mathilde, et olevad hoopis sile, tehniline rada ja sobib sprinteri tüübile. Et siis misasja? Mägine, sile, tehniline rada? Komöödia ruudus.

Lõpuks siis tuli ka ametlik vastus Ejli poolt:
Mae Lang sai valituks koondise treenerite kaalutletud otsusel. Otsuse tegemisel võeti arvesse Minski raja profiili ning sportlaste potentsiaali nii tulevikus kui antud rajal. Sellele tuginedes võtsid koondise treenerid vastu sellise otsuse. Kuna Mae täidab enda klubis võistlustel kindlat rolli, et kindlustada endale koht klubis, mis järgmisel aastal registreeritakse World Touri klubina, ei saa Liisa ja Mae tulemusi otseselt kõrvutada. Sportlased täidavad võistlustel kindlaid ülesandeid, mis neile tiimi direktori poolt antakse, alati ei pruugi see ühtida sportlase sooviga.


Ma soovitaks Ejlil rohkem naiste rattasporti süveneda. Ja KÕIGI Eesti naisratturite tegemisse. Neid ei ole palju. Tõsiselt on kõrini sellest arvamusest, mida korduvalt on ka mainitud mulle, et Eesti naiste tase on alla keskmise ja nagu meil pole tegelikult üldse asja tiitlivõistlustele. See suhtumine on masendav. Varem öeldi, et ei mõtet Belgiasse ja Hollandisse UCI sõitudele minna sest niikuinii ei lõpetata. Nüüd, kus top 30 Belgias ja Hollandis UCI sõitudel on Eesti naiste poolt mitu korda viimaste aastate jooksul saavutatud, öeldakse endiselt, et taset pole. 

Ma ei kireks siin kui ma oleksin algusest peale teadnud, et valikut ei tehta tulemuste järgi. Ja kogu see segadus on masendav. Kui oli kaalutletud kindel otsus siis miks oli nii keeruline seda mulle kohe alguses öelda? Minu jutt siin oleks olnud palju lühem.





pühapäev, 12. mai 2019

Trofee Maarten Wynants UCI 1.1

Pühapäeval sõitsin UCI 1.1 võidusõitu Belgias, mis oli 120 kmi ja 13 ringi. Rada oli tehniline. Palju kurve, kitsad teed, vahepeal halb teekate. Ilm oli ilus. Natuke tuult puhus aga mitte midagi erilist. Stardis oli 152 naist. Sellisel rajal paras katsumus hoida ennast pundi eesotsas, sest kõik tahavad eespool olla. Seal on ohutum, parem kurve võtta ja üldiselt stabiilsem sõita. Piduriklotsid ei kulu nii palju. 


Eesmärk oli hoida ennast eespool ja kuna tavaliselt on sellel sõidul suur pundifinish, siis ka proovida lõpus finisheerida. Tavaliselt on mul sellistes lõpuspurtides jänes püksis ja tahan veereda ohutult üle joone.
Üldiselt sõitsin väga ilusti. Olin kogu aeg ees ja võitlesin koha eest. Vahepeal jäin tukkuma rattal. Väsimus oli veel tuurist sees. Meel ei olnud ergas ja uni oli silmas. 
Viimane ring oli nii närviline ja need hullud naised tulid igalt poolt ilma mingi ohutundega. Vajusin kogu aeg natuke tahapoole. Viimane kilomeeter aga oli laial teel ja punt oli üks suur pikk rida. Seal hakkasin paljudest mööda sõitma ning jõudsin suhteliselt tagant 38. kohani välja. 
Rahul saan olla oma vormiga, mis liigub vaikselt aga stabiilselt paremuse poole. Just nii nagu planeeritud. Lõpuspurdi Jänkuga peab veel vaeva nägema. Või noh tegelikult sellel sõidul õigem öelda, et viimase ringi Jänkuga.




kolmapäev, 8. mai 2019

GRACIA UCI 2.2

2.-5. mail saime klubiga sõita mägist tuuri Tšehhimaal. Viie etapiline naiste uci 2.2 tuur. Stardis oli 21 tiimi ja umbes 120 sõitjat.
Suurt eesmärki ei olnud ma endale seadnud. Ütleme nii, et see oli üks nendest abistavatest sõitudest, mis aitavad mul nö paremat minekut saavutada. 

1. Etapp 104 kmi













Profiililt ei olnud üliraske aga raskeks tegi sõidu tugev tuul, mis peale esimesi mäefinišeid suure pundi ära lõhkus. Poole distantsi peal oli peapundis selline 30 sõitjat. Mingi hetk aga kahjuks lasti hoog alla ja tagant tuli umbes sama suur punt järgi. Muidu oleks päris vahva olnud alustada kindlalt top 30 kohaga. Aga nii hästi ikka ei läinud. Lõputõusule läksin liiga halva positsiooni pealt ja kohaks sain kirja hoopis 52. 


2. Etapp. Hommikul 13,5 kmi ITT.

Täiesti sile rada kiirteel tagasipöördega. Hästi kiire rada ja hea ITT varustuse olemasolu mängis suurt rolli. Mul aga eraldiratast polnud ja klubi värvides kombet mul ka pole. Aga sellegipoolest tegin enda kohta väga hea aja. Keskmiseks kiiruseks tuli 40,7. Minu puhul naljalt keskmist üle 40 km/h ei tule.  Koht 66. 

3. Etapp. Õhtul 57 km. 

4 ringi. Nagu kriteeriumi rada, kus oli kaks tõusu ringil. Üks nendest oli päris järsk. 











Enesetunne oli suhteliselt hea pool sõitu. Siis hakkas millegipärast kõhus keerama ja teinepool sõidust lihtsalt kannatasin. Arvatavasti oli lõunasöök liiga raske ning liiga vähe aega jäi selle seedimiseks. Kuidagi suutsin peapundi lõpus lõpetada ja kohaks sain 59.  

4. Etapp. Queen Stage 102 km.















Väga mägine. Esimene tõus oli 7-8 kmi ja päris hea protsendiga. Ma teadsin, et mul läheb raskeks. Aga sisimas lootsin, et äkki kannatan tõusu eespundis ära. 4 kmi püsisin seal ära ja siis kang. Enam ei jõudnud. Sõitsin üksi tõusu lõpuni ja proovisin laskumisel veel püüda eesolevaid aga üksi on ikka  raske järgi jõuda. Teise tõusu keskel tuli tagant suhteliselt suur punt järgi ja sõitsin seal lõpuni. Kohaks sain 66. 

5. Etapp. Viimane päev.

Jälle selline kriteeriumi sarnane rada ringide peal. Profiililt üles-alla. Pikke tõuse polnud. Kokku oli vaja sõita 8 ringi. Ilmataat ei halastanud. 3 kraadi, vihm ja tuul. Sõit oli aktiivne ja iga ringiga jäi punt aina väiksemaks. Vihm jäi õnneks sõidu ajal järele ja tingimused muutusid vähe inimlikumaks. Ma tõesti tahtsin proovida finišit teha ja hea koht saada aga jalad ei olnud minuga nõus koostööd tegema. Veeresin  üle joone suhteliselt pundi lõpus. Koht 43. 

Kokkuvõttes sain 49. koha. Üldse lõpetas tuuri 62 sõitjat 120st, mis on päris vähe. Kaotus võitjale kokku 21min 34sek. Järgmine start 12. mail Belgias. 

Tulemused: