reede, 17. mai 2019

Kuidas ma Euroopa Mängudele ei saanud.

Ma kirjutan ausalt, kuidas kõik välja kujunes ja miks ma olen nii pahane sellepärast, et kuidas mind sinna maanteesõidus Eestit esindama ei valitud.
Ma sain kirja vähem kui kuuaega tagasi, et olen kanditaat Euroopa Mängudele Miskis maanteesõidus, mis toimub 21-29 juuni. Väga vahva. Üks väga hea võimalus suure tõenäosusega juures. Olin Eestis sellel ajal. Saatsin kõik vajalikud andmed EOKsse ja läksin Tsehhi tuurile ning Belgiasse ära. 
Kuna ma olin kanditaat siis mingi hetk lasin Paulil uurida, et mis rada on, täpsed kuupäevad ja kes siis läheb sinna sest ma ei teadnud midagi. Paul käis Ejlis esmaspäeval küsimas. Seal öeldi meile, et valikut pole tehtud ja otsustatakse selle nädala jooksul UCI tulemuste järgi. Kanditaate oli neli. Mae Lang, Mathilde Manuela Nigul, Mari-Liis Mõttus ja mina. Mul oli muidugi hea meel, et nii valitakse sest noh tulemuste järgi ei tohiks olla küsimustki, kes nendest neljast saab minna.

Neljapäeval teatati, et valikuks osutus Mae Lang. Siinkohal tahan rõhutada, et mul tõesti ei ole midagi Mae vastu kui keegi peaks midagi sellist arvama. Selle valikuga lihtsalt tekkis küsimus, et miks siis nii otsustati kui selgelt öeldi, et vaadatakse tulemuste järgi. Alguses öeldi, et Miskis on rada mägine ja sobib Maele, kuna näitas eelmine aasta U23 EMil head sõitu. Siis tekkis järgmine küsimärk, et kuidas saab U23 sõidu järgi sellist asja vaadata. N-Eliit ja U23 on totaalselt erineva tasemega. 
Peale seda läks kõne Ejl peatreenerile. Ta ütles, et otsus on kindel ja ei muudeta. Ning, et ma olevat võimalusi küll saanud.  Ei no selge pilt! Enda teada pole ma Euroopa Mängudel käinud. Eelmine aasta käisin enda organiseeritud ja oma rahade eest EMil. Läti saateauto sõitis taga. MMile ei julgenud minna kuna mind pandi täbarasse olukorda, kus öeldi, et kui ma sõitu ei lõpeta siis tiitlivõistlustele enam ei saa. Halb diil, sest see on rattasport ja alati võib midagi juhtuda. 
Igatahes jällegi ei mingit konkreetset vastust Minski kohta. Asi läheb veel huvitavamaks kui sain teada, et tegelikult ei olnud Mae üldse esimene valik. Alguses taheti saata sinna hoopis Mathilde, et olevad hoopis sile, tehniline rada ja sobib sprinteri tüübile. Et siis misasja? Mägine, sile, tehniline rada? Komöödia ruudus.

Lõpuks siis tuli ka ametlik vastus Ejli poolt:
Mae Lang sai valituks koondise treenerite kaalutletud otsusel. Otsuse tegemisel võeti arvesse Minski raja profiili ning sportlaste potentsiaali nii tulevikus kui antud rajal. Sellele tuginedes võtsid koondise treenerid vastu sellise otsuse. Kuna Mae täidab enda klubis võistlustel kindlat rolli, et kindlustada endale koht klubis, mis järgmisel aastal registreeritakse World Touri klubina, ei saa Liisa ja Mae tulemusi otseselt kõrvutada. Sportlased täidavad võistlustel kindlaid ülesandeid, mis neile tiimi direktori poolt antakse, alati ei pruugi see ühtida sportlase sooviga.


Ma soovitaks Ejlil rohkem naiste rattasporti süveneda. Ja KÕIGI Eesti naisratturite tegemisse. Neid ei ole palju. Tõsiselt on kõrini sellest arvamusest, mida korduvalt on ka mainitud mulle, et Eesti naiste tase on alla keskmise ja nagu meil pole tegelikult üldse asja tiitlivõistlustele. See suhtumine on masendav. Varem öeldi, et ei mõtet Belgiasse ja Hollandisse UCI sõitudele minna sest niikuinii ei lõpetata. Nüüd, kus top 30 Belgias ja Hollandis UCI sõitudel on Eesti naiste poolt mitu korda viimaste aastate jooksul saavutatud, öeldakse endiselt, et taset pole. 

Ma ei kireks siin kui ma oleksin algusest peale teadnud, et valikut ei tehta tulemuste järgi. Ja kogu see segadus on masendav. Kui oli kaalutletud kindel otsus siis miks oli nii keeruline seda mulle kohe alguses öelda? Minu jutt siin oleks olnud palju lühem.





Kommentaare ei ole: