pühapäev, 2. juuni 2019

XCM Eesti Meistrivõistlused Alutagusel

Viimased kolm aastat olen olnud täielikult keskendunud maanteesõidule ning maastikumaratonis heal juhul olen saanud paar korda aastas joonele tulla. Hea vaheldus ja tugev trenn. Tuletab meelde, miks mulle maantee meeldib. Peale maratoni maanteerattaga trenni minna on ikka hea tunne küll. 
Selle aasta esimeseks maratoniks oli kohe Eesti Meistrivõistlused, mille rada oli põrutav ja piisavalt tehniline, et puud ja üldse loodus mulle ette jääks. Eesmärgiks sai võtta asja mõistusega ja tervelt lõpuni. Ratas on olemas ja tugevat pingutust oli vaja. 
Stardis ei olnud palju N-Eliite. Et hõre. Hea, et kohale vedasin end, muidu oleks veel hõredam olnud. Aga saime eest startida koos M-Eliidiga, mis oli äge. Minu Polar näitas sõitu 71 kilomeetrit ja 3h 16 min. Vahepeal sai ka rajalt valesti sõidetud aga õnneks mul vedas, et ainult natuke. Üldiselt pidi pingsalt jälgima raja märgistust, aga isegi hoolikalt jälgides tekkis vahepeal situatsioon, et oot, kus rada on. Pärast kuulsin, et mõned said ikka päris mitu kilomeetrit valesti sõidetud. 
Minu tulemus maratonilt oli tugev pingutus, haige selg, mõnda aega mitte hästi töötav parem pöial ning pronks medal. 























Mainin siia lõppu ka nädal aega enne toimunud Tartu Rattaralli tulemuse, mis oli naistest 5 koht. Et mult küsiti palju, et kas halb päev. Vastuseks on Jah, kuna ma olen rattaga tiim, siis seekord oli rattal väga halb päev ja aku juhe oli natuke katki.