neljapäev, 18. juuli 2019

Krasna-Lipa 2.2


11.07-14.07 5 etappi.

Stardis oli 28 tiimi. 158 võistlejat. Profiililt oli tuur üsna raske, kuna polnud ühtegi siledat lõiku. Kogu aeg käis üles-alla. 


























1. Etapp 120 kmi.

Ei tõotanud tulla väga raske, kuna üks tõsisem tõus oli alles 20 kmi enne lõppu. Proovisin olla kogu aeg eespool pundis, et vältida kukkumisi. Tuli päris hästi välja. Viimast tõusu võeti üsna rahulikult ja lõppu jõudis päris suur peapunt. 80-90 ratturit. Kuna lõpp oli üsna kurviline siis kaotasin oma hea positsiooni korraks paar kmi enne lõppu aga jõudsin lõpuks ikkagi üsna ette tagasi ja kohaks sain 24.

2. Etapp 105 kmi

Profiililt palju raskem etapp kui esimene. Esimesel 55 kmil oli neli päris head põntsakat. Nendest kaks oli selle tuuri kuulus Vapenka tõus. Tempo esimesel tõusul oli juba tugev. Eest said vahe sisse oma 5 sõitjat, kus oli ka mu klubikaaslane sees. Ise olin umbes 30 näolises n-ö peapundis. Natuke peale tõusu laskumisel peatati aga kõik võidusõit, kuna kiirabiautot polnud. Kõik see lammutus, mis tõusul tehti, oli nullitud ja kogu punt lasti seal seistes kokku joosta. Mõned minutid hiljem lasti edasi sõita. Ees oli veel 3 rasket tõusu suhteliselt järjest. Viimasel raskel tõusul olid mul jalad juba täitsa kutud. Ma jäin pundist natuke maha aga õnneks mitte palju ja laskumisel sõitsin pundi saba peale tagasi. Jäänud oli veel 4 lõpuringi, kus ei olnud raskeid tõuse. Minu jaoks oli see osa sõidust sama raske, kuna klubikaaslane oli meil üldkokkuvõttes teisel kohal ja üks sõitja oli eest ära saanud umbes minuti. Käsk anti ette minna. Ei olnud kerge. Vahe vähenes aga kätte ei saadud. Minu kohaks oli 25. 

3. Etapp ITT 14,5 kmi hommikul.

Raske tõusudega rada ja vihma kallas. Mul olid jalad nii valusad, et päris piin oli sõita. Tulemus ei olnud midagi erilist aga ka ei olnud midagi hullu. Sain kirja 46 koha. Jätkasin tuuri 38. kohal.

4. Etapp 71kmi õhtul.

Kolm ringi, kus oli ringil kolm lühemat põntsakat. Startida saime kuivaga aga esimese ringil hakkas vihma kallama. Teisele ringile minnes olin pundis eespool. Umbes poole ringi peal laskumisel tundsin, et ratas pole väga stabiilne all. Kurvi võtsin üliettevaatlikult ja kui sirgema peale sain siis avastasin, et rehv on pooltühi. Nõme oli see tempo oli tugev ja kogu punt oli ülipikaks venitatud ning ma olin pundi ees. Nii, et läks tükk aega enne kui autod tulema hakkasid ja uue jooksu sain. Enam polnud midagi teha sest teadsin, et ette ma tagasi kindlalt ei jõua. Kurb, aga tehnikasport. Ikka juhtub. Kokkuvõtte koht oli ka rikutud, kuna jõudsin 8 min võitjast hiljem finishisse. 

5. Etapp 90 kmi.

Oi see oli raske päev. Ma olin nii väsinud ja jalad olid täitsa kutud. Sõidu keskel oli umbes 5 kmi tõus. Ma jäin umbes 500m enne lõppu eesolevatest maha. Need jalad otsustasid, et nüüd on kõik. Lõpetasin pundis, mis oli 5min võitjast maas.  Kohaks sain kirja 44. Üldkokkuvõttes sain 58. koha. 


Nüüd puhkan korralikult välja ennast. Arvestades, et olin viimasel päeval täitsa kutu siis läheb rohkem aega taastumiseks kui paar päeva. Kui värskus tagasi siis teen mõned sõidud Belgias ja 10. augustil ootab juba ees EM Hollandis. 


neljapäev, 4. juuli 2019

Eesti Meister Grupisõidus.

Eesti Meistri tiitel grupisõidus ei tulnud kergelt. Kuigi sõit oli lühike, üle 70 kilomeetri ainult, siis ikkagi viimased 20 kilomeetrit oli raja poolest väga raske. Suure ringi lõpus olid Viljandi kuulsad tõusud sees: Kõrgemägi, Pikk tänava munakivi tõus ja siis viimasena n-ö rolleri tõus. Peale suurt ringi oli sõita veel 13 kilomeetrine linnaring, mille lõpus olid samad tõusud.
Eesmärk oli muidugi võita ja kuna rada oli raske siis oleksin pidanud olema päris enesekindel aga ma ei olnud. Ma otseselt ei kartnud konkurente vaid kartsin iseennast, et ma ei jõua sõita. Praegu sellele mõeldes tundub see täiesti totter mõtteviis. Sest polnud reaalselt põhjust miks ma poleks pidanud jõudma. 
Stardis oli 20 sõitjat. Väike punt. Kõik tähtsad nimed olid kohal. Kindlasti andis ka vürtsi sõidule eelmise aasta parima naisratturi Greete Steinburgi osalemine, kellele paljude poolt võitu ennustati. 
Minu sõidu taktika oli enne Viljandisse jõudmist hoida külma pead, minna kaasa kui keegi läheb ning teha tööd aga ka mitte üleliia väsitada end sellega. Tõsiselt oli plaan rünnata suhteliselt sõidu lõpus peale Kõrgemäe tõusu. Ma ei tea miks aga see tundus õige koht. Plaan aga muutus kui juba suure ringi lõpus samas kohas, peale Kõrgemäe tõusu, vahe teistega sisse tuli ja olin üksi ees. Ega midagi jalgadele valu! Finishijoont ületades, väike ring oli veel sõita ja vahe teistega oli maksimaalselt 30 sekundit, käis küll peast läbi, et no kurat läheb raskeks. 13 kilomeetrit oli minna. Tõusud olid alles lõpus ja enne neid oli rada sile ja lageda lõiguga. Tuul oli ka päris tugev. Neljane punt jälitas mind, kus oli Janelle, Mae, Greete ja Kätlin. Vahe küll vähenes sellel siledal aga oma peas mõtlesin, et kui tõusudele saan kasvõi väikse vahega siis on üsna tõenäoline, et saan üksi lõpuni. Jõudsin vahega tõusudeni ja päris valus oli neid sõita ilma, et oleks saanud enne natukenegi hinge tõmmata. Aga kestsin lõpuni ära ja tunne esimesena üle joone tulla oli ikka ülihea. 
Edasine hooaeg kulgeb enamasti jälle välismaal klubi juures. 11-14 juuli toimub UCI 2.2 tuur Tsehhis ja siis peale seda ootab mind ees Belgia.